Marianna Saar
Marianna-Heleene Saar (aastani 1969 Lepik, sündinud 28. jaanuaril 1934 Raudna vallas[küsitav] Viljandimaal) on eesti botaanik ja muruteadlane.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Marianna-Heleene Saar on talupidaja tütar.[1]
Saar õppis 1948–1950 Tallinna Õpetajate Instituudis (eksmatrikuleeriti poliitilistel põhjustel), lõpetas 1955 Olustvere Põllumajandustehnikumi, 1960 Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonna ning 1966 Tallinna Botaanikaaias aspirantuuri. 1971 kaitses ta Eesti Teaduste Akadeemia juures põllumajanduskandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti NSV murude botaaniline koosseis ja murutaimede reageerimine niitmisele".[1]
1960–1962 oli ta Paide rajooni põllumajandusettevõtteis agronoom ja tootmisvalitsuse inspektor-organisaator, 1966–1971 Tallinna Botaanikaaia nooremteadur, 1971–1979 ja 1989–1992 vanemteadur, 1979–1989 haljastuse ökoloogia sektori juhataja. Aastast 1993 on ta vabakutseline konsulent, ühtlasi on ta olnud 1995–1998 Loo Keskkooli, 1998–2000 Tallinna Arte Gümnaasiumi, 2000–2005 Tallinna Sõle Gümnaasiumi ja aastast 2001 ka Paldiski Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja. 1997 lõi ta koos pojaga haljastusfirma OÜ Murumari, mille tegevusvaldkond on vaipmuru kasvatamine, murukatuste ja jalgpalliväljakute ehitamine ning haljastusalane nõustamine.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Tema peamised uurimisvaldkonnad on olnud: murukasvatus, niiduteadus ja geobotaanika. Ta on uurinud murude liigilist koostist ning taimekoosluste (murud, puisniidud, metsa alustaimestik) vastupidavust tallamisele ja niitmisele, linnahaljastuse struktuuri ja ökoloogia efektiivsust, ka paepealseid puisniite ja vanade parkide (sh Kadrioru pargi) rohttaimekooslusi.
Ta on töötanud välja linnamurude klassifitseerimise alused, katusemurude ja lillemurude rajamise põhimõtted ning vaipmuru kasvatamise tehnoloogia Eesti oludes. Saar võttis osa Lääne- ja Põhja-Eesti parkide (sh Kadrioru pargi) kompleksuuringutest ning loodusmaastike taimkatte uurimisest Vilsandi ja Vesiloo saarel.[1]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on avaldanud üle 60 teadustrükise, sh 3 monograafiat ning arvukalt aimeartikleid.[1]
- Kultuurmurude kujundamine looduslikest rohukamaratest. // Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Tallinn 1969
- Niitmise mõjust dekoratiivmuru rohukamara tihedusele. // Eesti TA Toim. Biol (1969) 2
- Murud. Tallinn: Valgus, 1979
- Взаимосвязи почвы и травостоя в парке Кадриорг (kaasautorid V. Paju, U. Ratas). // Ботанические сады Прибалтики. Экологические исследования. Рига 1980
- Tallinna murukooslused ja nende muutumine. // Inimmõju Tallinna keskkonnale. Tallinn 1986
- Murude klassifitseerimine ja hooldamise soovitused. Tallinn 1990
- Muru rajamine ja korrashoid. Tallinn 1995
- Looduslikud murud. Tallinn: Maalehe Raamat, 1996
- Rohumaad puhkemaastiku elemendina. // Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine II. Tartu 2006
- "Kauni muru saladus" Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2009
Liikmesus
[muuda | muuda lähteteksti]- Üleliiduline Murukomisjon
- Üleliidulise Botaanikaseltsi Eesti osakond
- Looduseuurijate Selts
- Eesti Aianduse ja Mesinduse Selts[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti aianduse biograafiline leksikon. Tallinn 1998. Lk 123
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 1343–1344
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.