Mardipäev

See artikkel on tähtpäevast; Eesti filmi kohta vaata artiklit Mardipäev (film)

Mardipäev on Eesti rahvakalendri tähtpäev 10. novembril.

Mardipäeva kombestik on eri maades varieeruv, kuid püha ise on kristlikku algupära – 11. november on püha Martini (4. sajandi Toursi piiskop) surmapäev. Tuntuim legend sellest pühakust räägib, et kord lõikas ta pooleks oma mantli, et jagada seda lumes külmetava kerjusega.

Protestantlikes maades on mardipäev nihkunud 10. novembrile – Martin Lutheri sünnipäevale. Mardipäeva seostataksegi Eesti traditsioonis Martin Lutheriga, on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud.

Mardipäev Eesti rahvakalendris

Eesti rahvakalendri uurija folklorist Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis teatud tööde tegemise keeld, eeskätt olid keelatud lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi. Vanemas mardipäeva kommete tavas pole kerjamist. Meie esivanemad elasid hingestatud ilmas. Selle tähtpäeva algne mõte oli hingestatud looduse – päikese (taevaisand), maa (maaemand) ja haldjate (mardused) tänamine. Mardisandid olidki nagu kehastunud loodusjõud ja haldjad, kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid kogu talu ja selle asukaid, et uuel põllumajandusaastal, mis algas kevadel, kõik hästi läheks ning kogusid kokku ohvriannid. Toimetasid need siis suuremasse talusse või kõrtsi, kuhu kogunesid ka kõik annetajad. Seal siis peeti mitu päeva mardipidu.

Mardipäeva kombed Hollandis 1961. aastal

Pärast mardipäeva peeti ka traditsiooniliselt pulmapidusid (kosjas käidi kevadel).

Mardisandid

Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide (st mardikerjuste) ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul. Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasid tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme – mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha, sellele vastav karjaõnne ja naiste püha oli kadripäev.

Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus ja selle juurde kuulusid pikad regivärsilised laulud. Mardid alustasid ukse taga koputamise ja sissepalumislauluga. Pärast pererahva tervitamist võttis mardiisa kaelakotist peoga viljateri, herneid vms ja "külvas" need viljaloitsu saatel põrandale. Järgnes laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööde kontrollimine, mõistatused, mängud, martide tantsimine ja muud etteasted. Mardi-isa andis vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis tervist ning edenemist. Järgnes mangumislaul, millega paluti pererahvalt ande: toidukraami, raha, maiustusi jm. Andide saamisele vastati tänulauluga, siis sooviti perele veel vilja- ja karjaõnne, lasteõnne, kosilase- ja pruudiõnne ning muid häid soove. Lahkumislaulus jäeti pererahvaga jumalaga, sooviti head edenemist ja lubati järgmisel aastal tagasi tulla. Kui marte sisse ei lastud, laulsid nad sajatamislaulu ning võisid pererahva kiusuks ka mitmesuguseid ebameeldivaid tempe teha. Saadud toidukraami ja õllega korraldasid mardisandiks käinud peo; Lääne-Eestis peeti mardipulmasid, mis jäljendasid pulmakombestikku.

Mardipäeva traditsiooniline toit oli mardihani. Eestis söödi 19. sajandil hane vaid jõukamates peredes, kuid Tallinnas oli 1545. aastal mardipäeval hani tavaline toit. Mardipäevaks on tapetud ka kukkesid ja kanu. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast, valmistati ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste.

19. sajandist on Lõuna- ja Lääne-Eestist teateid ketrajasandist; seda teistelgi rahvastel tuntud tava on seotud päikesekultusega. Lääne-Eestis ja saartel liikusid mardipäeval ringi vaesed naised, kogudes endale toitu ja rõivaid.

Alates 19. sajandist on mardisandiks käinud ka naised. Muistne viljakusriitus jäi aja jooksul tagaplaanile, esikohale kerkis noorte meelelahutus. Mardiseltskonda kuulus tihti pillimees, mardilaulude kõrvale ja asemele tulid ka uuemad laulud ja tantsuviisid. 20. sajandi algusest muutusid mardisantide kostüümid mitmekesisemaks – mustlased, mooramehed, korstnapühkijad, meremehed, raamatutegelased jne. 20. sajandi teisest poolest alates on mardisanti jooksnud peamiselt lapsed, kes traditsiooniliste mardilaulude asemel võivad püüda ka muude laulude, tantsude ja etteastetega pererahvalt maiustusi või raha välja meelitada. Mardipäevaks riietuvad lapsed räpaselt ja mustalt. Lapsed käivad inimeste kodudes ja laulavad laule ja küsivad mõistatusi. Pärast seda saavad lapsed inimestelt kommi ja maiustusi.

Mardipäev teistes maades

Mujal Euroopas langes mardipäev ajale, mil traditsiooniliselt tähistati saagikoristuse lõppu ning maitsti värskelt valminud veini; sel päeval tapeti loomi ning pandi talveks liha soola. Lõppes sügis ja algas talv. Keskajal algas mardipäevast 40päevane jõulueelne paast ning mardipäeval püüti liha söömisega n-ö viimast võtta. Inglismaal kutsuti mardipäeva seetõttu ka kõhuvalupäevaks. Iirimaal tapeti mardipäevaks kukk, kelle verega pritsiti maja nurki. Peaaegu kõikjal Euroopas on söödud mardihane – hane sidusid püha Martiniga mitmed legendid. Hane rinnaluuga ennustati talve: valge kont tähendas lund, must lumetut talve. Prantsusmaal tähistati püha Martini päeva veinijoomisega. Rootsis ja Saksamaal on söödud mardihane, Itaalias ja Saksamaal on lapsed käinud lauludega maiustusi ja raha kerjamas. Saksamaal on põletatud mardilõkkeid.

Vaata ka

Välislingid

Mardipäevast Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis Berta