Makita kalmistu ja kabeliase
 |
Makita kalmistu, rahvasuus Kabelimägi, on üks vadjapärastest kalmistutest Tartumaal. Teised vadjapärased kalmistud on Kusma, Mäksa ja Välgi. Makita Kalmistu oli kasutusel 13. sajandi teisest poolest kuni 17.- 18. sajandi vahetuseni. Muistis on hästi säilinud oma asukoha tõttu: Kabelimäel on järsud nõlvad ja seetõttu pole paika põlluharimisega kahjustatud. [1]
Kabelimäe toponüüm on Lõuna-Eestis laialdaselt levinud, sest kunagi asusid kabelid otse külakalmistute peal. Tartu murdes on sellest tulenevalt toimunud nihe sõna "kabel" tähenduses: "kabel" oli kasutuses väikese hoone, kuid ka mistahes matmispaiga jaoks - nii kihelkonnasurnuaia kui ka loomakorjuste matmise kohta. [2]
Muistist on arheoloogiliselt uuritud aastatel 1986. ja 1987. aastal (juhendaja Heiki Valk). Uuringuteks andsid põhjust „kullaotsijate“ kaevatud august leitud esemed ja põletusmatuste jäänused. [3]
Makita kalmistu matmiskombestik[muuda | muuda lähteteksti]
Kaevamistel leiti nii laiba- kui põletusmatuseid. Läbi uuritud umbes 150 m2 suuruselt alalt, leiti 158 laibamatust 13.-17. sajandist ja künka tipul esines u 25 m2 suurusel alal 13.-15. sajandi põletusmatused.
Surnud olid maetud valdavalt peaga edela või lääne poole, 0,4-1,05 m, enamasti 0.7- 0.85 m sügavusele. Kõik luustikud asetsesid selili, väljasirutatud asendis, mitmel juhul leidus väheseid puukirstude jäänuseid. Käte asend oli erinev, enamasti olid käed risti rinnal, vaagnaluude piirkonnas või rinnale kõverdatud. [4]
Matusekombestiku eripärad[muuda | muuda lähteteksti]
Makita kalmistu erineb mitmeski suhtes Eesti külakalmistutest:
- Kivikonstruktsioonid. Kalmistule on omased maapealsed kivikonstruktsioonid, mida eestipärastest külakalmistutest ei leia. 2/3 lahti kaevatud kalmepinnasest tuli rohukamara alt välja ladem, mis koosnes 10-40 cm läbimõõduga raudkividest. Leiti mõned raudkividest hauapiirded ehk žalnikud - 2 korrapärast ja 2 korrapäratut ristkülikujulist ning 1 ovaalne. Kivipiirdega haudu saab leidude põhjal dateerida 14. sajandisse ja 15. sajandi algusesse.
- Arvukad põletusmatused 13.-15. sajandist. Põletusmatused leiti Kabelimäe tipust, 4-6 m läbimõõduga alalt. Põletusmatustega kultuurkiht oli enamasti segatud hilisemate laibamatustega, kuid paremini säilinud kohas oli see u 30-35 cm paks. Must söene muld näitab, et surnuid põletati otse kalmealal. Põlenud luude kogukaal 25 kg ringis.
- Palju savinõukilde. Kaevamistel leiti 1900 keraamikakildu, enamasti põletusmatuste alalt. Need pärinevad 30-340 savinõust.
- Loomaluud. Kaevamistel leiti sea, hobuse, kitse, lamba ja määramata suurlooma (veise või hobuse) luid. Viiel korral leiti alajäsemete ja seitsmel korral kaela või peapiirkonna luid. [5]
Leiud[muuda | muuda lähteteksti]
Kaevamistel leiti ehteid, vööosi, münte, nuge ja ratsavarustuse osi. Noorte naiste ja neidude matustel oli rohkelt käevõrusid, sõrmuseid, ripatseid ja helmekeesid. Kahel juhul leiti peakatte külge kuulunud metallnaaste. Enamasti asetsesid ehted nii nagu eluajal neid kanti. Palju esines 13.-15. sajandi matustes ripatseid.
Kaevamistel leiti arvukalt münte – nii luustike juurest kui ka juhuleidudena. Viimased võivad pärineda hävitatud matustest, kuid tegemist võib olla ka ohvriandidega. Viimastele viitavad 11 kannata 14.-15. sajandi münti, mis leiti põletusmatuste ala keskosast. Omaette leiukogum, otse kamara alt, sisaldas 27 münti 1620. ja 1673. aasta vahelt. [6]
Makita rahva päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Novgorodimaale iseloomulikud ehted (kuulikestega oimurõngad, traadist punutud käevõrud) ja eestlastele võõrad matmiskombed näitavad, et Makita kalmistu puhul on tegemist ida poolt sisse rännanud rahvaga, kelle täpne lähteala pole teada. Võib-olla tuldi kuskilt Oudovamaa lähistelt Pljussa keskjooksu kandist. Sisserändajaid võib tinglikult arvata lõunapoolsete vadjalaste hulka, kes olid lähisuguluses Peipsimaa põhja- ja idaosas elanud vadjapärase rahvastikuga. Kindlalt võib väita, et tegemist pole rahvaga etnograafiliselt vadjalaste asustusalalt.
Sisserände põhjuseks võis olla Tartu Piiskopkonna soodsamad olud võrreldes Novgorodimaaga. Ebameeldiv ühiskondlik olukord Novgorodimaal 13. sajandi teisel poolel oli tingitud näiteks tatari-mongoli vallutustest ja vürstiriikide omavahelistest vaenutsemistest.
Kabelimäe kasutust saab arheoloogiliselt jälgida kuni Rootsi aja lõpuni. Näha on vadjapärase rahva sulandumist eestlaste hulka: 15. sajandi keskpaiku kaovad vadjapärased jooned leiumaterjalist, asemele tulevad Lõuna-Eesti külakalmistutele omased leiud, nt hoburaud- ja rõngassõled, noad ja mündid. Siiski on veel 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku Otepää kalmistul pandud Makitalt pärit inimeste hauda kive. [7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ligi, Priit; Valk, Heiki (1993). "Vadjapärased kalmistud Tartumaal (13.-15. sajand)". Lang, Valter (toim). Vadjapärased kalmed Eestis 9.-16. sajandil. Muinasaja teadus. Tallinn: Teaduste Akadeemia kirjastus. Lk 176-214.
- ↑ Valk, Heiki (2023). "Sakraalsus maaruumi". Kodres, Krista (toim). Eesti Kunsti Ajalugu 1. köide (1100-1520). Tallinn: Kultuurileht. Lk 55-62.
- ↑ Ligi, Valk 1993
- ↑ Ligi, Valk 1993.
- ↑ Ligi, Valk 1993.
- ↑ Ligi, Valk 1993.
- ↑ Ligi, Valk 1993.
Vaata veel[muuda | muuda lähteteksti]
- Valk, Heiki. 1987. Die Steinsetzung und der Dorffriedhof von Makita. Teaduste Akadeemia, (4), 380-385.
- Valk, Heiki. 1988. Новые открытия на могильнике Макита. Teaduste Akadeemia (4), 364-370.