Majanduslik ebavõrdsus

Võrdsusmünt

Majandusliku ebavõrdsuse all mõistetakse tavaliselt sissetulekute või väljaminekute ebavõrdset jaotumist ühiskonnaliikmete vahel.

Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine ning eri regioonide arengutaseme ühtlustamine on üks Euroopa Liidu ühise majanduspoliitika eesmärke. Muu hulgas tuleks tähelepanu pöörata riigisisese arengu regionaalsele tasakaalustatusele. Sageli peetakse regioonidevahelisi erinevusi uurides eelkõige silmas tulutaset eri piirkondades. Siiski on ilmnenud, et indiviidi subjektiivne hinnang enda heaolule sõltub pigem sellest, kuidas ta hindab oma heaolu teiste ühiskonnaliikmete heaoluga võrreldes, mitte sellest, milline on tema objektiivne seisund. Kui riigi keskmisest sissetulekust suurem sissetulek tähendab ka indiviidi suuremat rahulolu, siis üldise tulutaseme (kaasa arvatud konkreetse isiku tulutaseme) tõus elanike rahulolu oluliselt ei suurenda.

Üks olulisimaid seoste kogumeid on igas ühiskonnas tootmistegurite ja nende teguritulude jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Piltlikult võib vaadata seda kui võidujooksu, kus on kiiremad ja aeglasemad jooksjad. Kuna ressursid on piiratud, ei jätku hüvesid kõigile võrdselt.

Majandusliku seisundi määrab osasaamine algsetest tegurituludest. Tulude erinevus tuleneb asjaolust, et tootmistegurid on inimeste vahel väga erinevalt jaotunud. Töö ja palga suhe sõltub inimese oskustest, teadmistest, looduslikest eeldustest ja võimetest ning õnnest ja juhusest.

Maa ja kapitali omand on majapidamiste vahel jaotunud ebavõrdselt. Selle põhjus on poliitiline kavalus, aus turukonkurents ja põlvkondade järjepidevus.

Ebavõrdsuse põhjused saab jagada kolme rühma: ebavõrdsus töötuludes, ebavõrdsus maa ja kapitali omanduses ning ebavõrdsus kasumis, intressis ja renditulus.

Algsete tulude ja nende allikate jaotus

Tootmistegur	Teguritulu
Töö	Palk
Kapital	Intress ja dividendid
Maa	Rent
Ettevõtlus	Kasum

Riikide nimekiri sissetulekute võrdsuse järgi

R/P 10% – keskmine sissetulekute vahe 10% rikkaimatel ja 10% vaeseimatel

R/P 20% – keskmine sissetulekute vahe 20% rikkaimatel ja 20% vaeseimatel

Gini – Gini indeks

UN – ÜRO andmed

CIA – "The World Factbooki" andmed

Riik	UN R/P		Maailmapank Gini		CIA R/P		CIA Gini
	10%	20%	%	Aasta	10%	Aasta	%	Aasta
Afganistan			27,8	2008
Albaania	7,2	4,8	29,0	2012	7,2	2004	26,9	2012 est.
Alžeeria	9,6	6,1	27,6	2011	9,6	1995	35,3	1995
Angola			42,7	2008
Argentina	31,6	17,8	42,7	2014	35,0	2007 jaan–märts	45,8	2009
Armeenia	8,0	5,0	32,4	2015	25,8	2004	30,3	2012
Austraalia	12,5	7,0	34,9	2010	12,7	1994	30,3	2008
Austria	6,9	4,4	30,5	2014	6,8	2004	26,3	2007
Aserbaidžaan	9,7	6,0	31,8	2008	9,5	2001	33,7	2008
Bahrein
Bangladesh	7,5	4,9	32,0	2010	7,5	2000 est.	32,1	2010
Valgevene	6,9	4,5	26,7	2015	6,9	2002	26,5	2011
Belgia	8,2	4,9	28,1	2014	8,3	2000	25,9	2013 est.
Belize			53,3	1999
Benin	9,4	6,0	47,8	2015	9,4	2003	36,5	2003
Bhutan			38,7	2012			38,7	2012
Boliivia	93,9	42,3	45,8	2015	157,3	2002	46,6	2012
Bosnia ja Hertsegoviina	5,4	3,8	33,1	2007	5,5	2001	36,2	2007
Botswana	43,0	20,4	60,5	2009			63,0	1993
Brasiilia	16	13	51,3	2015	14,6	2013	48,7	2013
Bulgaaria	7,0	4,4	37,4	2014	8,8	2005	35,4	2012
Burkina Faso	11,6	6,9	35,3	2014	11,5	2003	39,5	2007
Burundi	19,3	9,5	39,2	2013	19,3	1998	42,4	1998
Kambodža	12,2	7,3	30,8	2012	12,0	2004	37,9	2008 est.
Kamerun	15,7	9,1	46,5	2014	15,4	2001	44,6	2001
Kanada	9,4	5,5	34,0	2013	9,5	2000	32,1	2005
Roheneemesaared			47,2	2007
Kesk-Aafrika Vabariik	69,2	32,7	56,2	2008	68,1	1993	61,3	1993
Tšaad			43,3	2011			43,3	2011 est.
Tšiili	26,2	15,7	47,7	2015	32,1	2003	52,1	2009
Hiina	21,6	12,2	42,2	2012	21,8	2004	42,2	2012
Colombia	60,4	25,3	51,1	2015	56,3	2008	53,5	2012
Komoorid			45,0	2013
Kongo Demokraatlik Vabariik			42,1	2012
Kongo Vabariik			40,2	2011
Costa Rica	23,4	15,6	48,2	2015	37,3	2003	50,3	2009
Elevandiluurannik	16,6	9,7	41,7	2015	17,0	2002	41,5	2008
Horvaatia	7,3	4,8	32,2	2014	7,2	2003 est.	32,0	2010
Kuuba
Küpros			35,6	2014			32,4	2013 est.
Tšehhi	5,2	3,5	25,9	2014	5,2	1996	24,9	2012
Taani	8,1	4,3	28,5	2014	12,0	2000 est.	24,8	2011 est.
Djibouti			44,1	2013			40,9	2002
Dominikaani Vabariik	25,3	14,3	44,9	2015	18,8	2012	45,7	2012 est.
Ecuador	35,2	17,3	46,5	2015	17,5	2006 okt	48,5	2013 dets
Egiptus	8,0	5,1	31,8	2015	8,0	2000	30,8	2008
El Salvador	38,6	20,9	40,8	2015	55,4	2002	46,9	2007
Ekvatoriaal-Guinea
Eesti	10,8	6,4	34,6	2014	11,0	2003	32,9	2013
Etioopia	6,6	4,3	33,2	2010	6,5	2000	33,0	2011
Euroopa Liit					8,6	2015 est.	30,6	2012 est.
Fidži			36,4	2013
Soome	5,6	3,8	26,8	2014	5,7	2000	26,8	2008
Prantsusmaa	9,1	5,6	32,3	2014	8,3	2004	30,1	2013
Gabon			41,5	2005
Gambia	20,2	11,2	47,3	2003	20,6	1998	50,2	1998
Gruusia	15,4	8,3	38,5	2015	15,2	2003	46,0	2011
Saksamaa	6,9	4,3	31,4	2013	6,9	2000	27,0	2006
Ghana	14,1	8,4	42,8	2006	13,7	1999	42,3	2012–2013
Kreeka	10,2	6,2	35,8	2014	10,4	2000 est.	34,4	2013 est.
Guatemala	33,9	20,3	48,7	2014	48,2	2002	55,1	2007
Guinea	10,5	6,6	33,7	2012	21,6	2006	39,4	2007
Guinea-Bissau	19,0	10,3	50,7	2010	84,8	1991
Guyana			44,5	1998	26,0	1999	44,6	2007
Haiti	54,4	26,6	60,8	2012	68,1	2001	59,2	2001
Honduras	59,4	17,2	50,1	2015	35,2	2003	57,7	2007
Hongkong	17,8	9,7					53,7	2011
Ungari	5,5	3,8	30,9	2014	5,6	2002	24,7	2009
Island			25,6	2014			28,0	2006
India	8,6	5,6	35,1	2011	8,6	2004	35,1	2011
Indoneesia	7,8	5,2	39,5	2013	7,9	2002	41,0	2015
Iraan	17,2	9,7	38,8	2014	16,9	1998	44,5	2006
Iraak			29,5	2012
Iirimaa	9,4	5,6	31,9	2014	9,4	2000	33,9	2010
Iisrael	13,4	7,9	42,8	2010	11,8	2005	37,6	2012
Itaalia	11,6	6,5	34,7	2014	11,7	2000	31,9	2012 est.
Jamaica	17,3	9,8	45,5	2004	17,0	2004	45,5	2004
Jaapan	4,5	3,4	32,1	2008	4,5	1993	37,9	2011
Jordaania	11,3	6,9	35,4	2010	11,3	2003	39,7	2007
Kasahstan	8,5	5,6	26,5	2015	8,0	2004 est.	28,9	2011
Keenia	13,6	8,2	47,7	2005	18,6	2000	42,5	2008 est.
Põhja-Korea
Lõuna-Korea	7,8	4,7	31,3	2007	5,9	2011	30,2	2013 est.
Kosovo			26,7	2013
Kuveit
Kõrgõzstan	6,4	4,4	29,0	2015	6,4	2003	33,4	2007
Laos	8,3	5,4	37,9	2012	8,4	2002	36,7	2008
Läti	11,6	6,8	35,1	2015	11,6	2003	35,2	2010
Liibanon
Lesotho	39,8	44,2	54,2	2015	48,2	2002 est.	63,2	1995
Libeeria	12,8		33,2	2014
Liibüa
Leedu	10,4	6,3	37,7	2014	10,3	2003	35,5	2009
Luxembourg			31,2	2014	6,8	2000	30,4	2013 est.
Macau							35	2013
Põhja-Makedoonia	12,5	7,5	35,6	2015	12,3	2003	43,6	2013
Madagaskar	19,2	11,0	40,6	2010	19,3	2001	47,5	2001
Malawi	10,9	6,7	46,1	2010	11,0	2004	39,0	2004
Malaisia	22,1	12,4	46,3	2009	28,0	2003 est.	46,2	2009
Maldiivid			36,8	2009			37,4	2004 est.
Mali	12,5	7,6	33,0	2010	12,6	2001	40,1	2001
Malta							27,9	2013
Mauritaania	12,0	7,4	32,4	2015	11,8	2000	39,0	2000
Mauritius			35,8	2012			35,9	2012 est.
Mehhiko	21,6	12,8	48,2	2014	24,6	2004	48,3	2008
Mikroneesia Liiduriigid			40,1	2013
Moldova	8,2	5,3	27,0	2015	8,3	2003	33,0	2010
Mongoolia	8,2	5,4	32,0	2015	8,2	2002	36,5	2008
Montenegro			31,9	2015			26,2	2013 est.
Maroko	11,7	7,2	40,7	2007	11,9	1999	40,9	2007 est.
Mosambiik	18,8	9,9	45,6	2008	18,8	2002	45,6	2008
Myanmar			38,1	2015	11,6	1998
Namiibia	106,6	56,1	61,3	2010	129,0	2003	59,7	2010
Nepal	15,8	9,1	32,8	2010	15,6	2004	32,8	2010
Holland	9,2	2,5	28,6	2014	9,2	1999	25,1	2013
Uus-Meremaa	12,4	6,8	36,2	1997			36,2	1997
Nicaragua	31,0	8,8	46,6	2014	15,4	2001	40,5	2010
Niger	46,0	20,7	34,0	2014	44,3	1995	34,0	2007
Nigeeria	17,8	9,7	43,0	2009	17,5	2003	43,7	2003
Norra	6,1	3,9	26,8	2014	6,0	2000	26,8	2010
Omaan
Pakistan	6,5	4,3	30,7	2013	6,6	2002	29,6	FY 2011
Panama	49,9	23,9	51,0	2015	61,4	2003	51,9	2010 est.
Paapua Uus-Guinea	23,8	12,6	43,9	2009	23,8	1996	50,9	1996
Paraguay	38,8	25,7	48,0	2015	65,9	2003	53,2	2009
Peruu	26,1	15,2	44,3	2015	31,5	2003	45,3	2012
Filipiinid	15,5	9,3	40,1	2015	15,5	2003	46,0	2012
Poola	8,8	5,6	32,1	2014	8,7	2002	34,1	2009
Portugal	15,0	8,0	35,6	2014	9,2	1995 est.	34,2	2013 est.
Katar			41,1	2007
Rumeenia	7,5	4,9	27,5	2013	7,4	2003	27,3	2012
Venemaa	12,7	7,6	37,7	2015	12,8	2002	42	2012
Rwanda	18,6	9,9	50,4	2013	18,2	2000	46,8	2000
São Tomé ja Príncipe			30,8	2010
Saudi Araabia			45,9	2013 est.
Senegal	12,3	7,4	40,3	2011	12,4	2001	40,3	2011
Serbia			29,1	2013			38,7	2014 est.
Seišellid			46,8	2013
Sierra Leone	87,2	57,6	34,0	2011	87,2	1989	62,9	1989
Singapur	17,7	9,7			17,3	1998	46,4	2014
Slovakkia	6,7	4,0	26,1	2014	6,7	1996	25,3	2012
Sloveenia	5,9	3,9	25,7	2014	5,9	1998	23,7	2012
Somaalia
Lõuna-Aafrika Vabariik	33,1	17,9	63,4	2011	31,9	2000	62,5	2013 est.
Lõuna-Sudaan			45,5	2009			46,0	2010 est.
Hispaania	10,3	6,0	36,0	2014	10,2	2000	34,0	2011
Sri Lanka	11,1	6,9	38,6	2012	36,1	FY 2003/04	49,0	2010
Saint Lucia			42,6	1995
Sudaan			35,4	2009
Suriname			57,6	1999
Svaasimaa	25,1	13,0	51,5	2010	25,4	2001	50,4	2001
Rootsi	6,2	4,0	27,2	2014	6,2	2000	24,9	2013
Šveits	9,0	5,5	32,5	2013	8,9	2000	28,7	2012 est.
Süüria			35,8	2004
Hiina Vabariik					6,1	2002 est.	33,8	2012
Tadžikistan	7,8	5,2	34,0	2015	7,8	2003	32,6	2006
Tansaania	9,2	5,8	37,8	2011	9,3	2000	37,6	2007
Tai	12,6	7,7	37,8	2013	12,4	2002	39,4	2010
Ida-Timor			31,6	2007			31,9	2007 est.
Togo			43,0	2015
Trinidad ja Tobago	12,9	7,6	40,3	1992
Tuneesia	13,4	7,9	35,8	2010	13,7	2000	40,0	2005 est.
Türgi	6,6	4,6	41,2	2014	17,1	2003	40,2	2010
Türkmenistan	12,3	7,7	43,2	2011	12,2	1998	40,8	1998
Uganda	16,6	9,2	42,4	2012	16,4	2002	39,5	2013
Ukraina	5,9	4,1	25,5	2015	7,6	2006	28,2	2009
Araabia Ühendemiraadid
Ühendkuningriik	13,8	7,2	34,1	2014	13,6	1999	32,4	2012
USA	18,5	9,4	41,0	2013	14,0	2014 est.	47,0	2014
Uruguay	11,8		41,7	2015	17,9	2003	45,3	2010
Usbekistan	10,6	6,2	36,7	2003	10,6	2003	36,8	2003
Venezuela	18,8	16,0	46,9	2006	50,3	2003	39,0	2011
Vietnam	6,9	4,9	34,8	2014	10,0	2004	37,6	2008
Palestiina			35,5	2009
Jeemen	8,6	5,6	36,7	2014	8,6	2003	37,7	2005
Sambia			57,1	2015			57,5	2010
Zimbabwe			43,2	2011			50,1	2006
Maailm					12,0	2002 est.	38,0	2007

Allikas

Ebavõrdsuse mõjurid

Et säilitada motivatsiooni majandusarenguks, ei saa eesmärk olla ebavõrdsuse puudumine, vaid selle vähendamine ühiskonnas aktsepteeritud tasemeni. Arvukates uurimustes ja teadusartiklites on esile toodud hulk tegureid, mis mõjutavad sissetulekute ebavõrdsust suuremal või vähemal määral.

Kirjanduses on enim käsitletud riigi rikkuse ja majandusliku ebavõrdsuse seost. Sealjuures ei ole ühtset seisukohta, kas seos on positiivne või negatiivne, sest uurimused on andnud eriilmelisi tulemusi. Arvatavasti on riigi kasvava rikkuse ja tulutaseme mõju ebavõrdsusele enamasti seotud muutustega majanduse struktuuris.

Tööjõu liikumisega põllumajandusest tööstusse on seotud Kuznetsi hüpotees. See põhineb oletusel, et majanduskasvu ehk SKP suurenemise korral ebavõrdsus esmalt suureneb, kui tööjõu liikumine põllumajandussektorist tööstussektorisse algab, ning seejärel uuesti väheneb, kui sektoritevaheline liikumine hakkab lõpule jõudma. Tänapäeval on suur osa tööjõudu liikunud või liikumas tööstussektorist teenindussektorisse. Oleks õige oletada, et see muutus majanduse struktuuris on tekitanud omakorda pööratud U-kujulise seose ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel. Seepärast on mõttekas kaasata ebavõrdsuse mõjurite analüüsi ka majanduse struktuuri iseloomustavad näitajad.

Käsitletud on ka tööpuuduse mõju ebavõrdsusele. Võiks arvata, et töötute sissetulekud on töötavate elanike omadest väiksemad ja seetõttu on suurema tööpuuduse korral ka ebavõrdsus suurem. Tegelikult on empiirilised uurimused andnud nii tööpuuduse positiivset kui ka negatiivset mõju kinnitavaid tulemusi, samuti on tööpuudus osutunud sageli üldse ebaoluliseks ebavõrdsuse mõjuriks.

Üks mõjur on ka valitsussektori osatähtsus majanduses. Enamasti oletatakse, et suurema avaliku sektori osakaaluga kaasneb väiksem ebavõrdsus nii ümberjaotava mõju kui ka selle pärast, et avalikus sektoris on palgad enamasti ühtlasemad kui erasektoris.

Ebavõrdsust mõjutab ka hulk demograafilisi tegureid. Rahvastiku vanuselise koostise seos ebavõrdsusega ei ole veel esile kerkinud. Linnastumise puhul näitavad uurimused, et ebavõrdsus on tavaliselt linnades suurem kui maapiirkondades, seega peaks suurema linnarahvastiku osakaaluga kaasnema suurem ebavõrdsus.

Rahvastiku haridustase ja selle varieeruvus on üks enim analüüsitud ebavõrdsust mõjutavatest teguritest. Kuigi sageli väidetakse, et hariduse üldine levik vähendab ebavõrdsust, on siiski oluline analüüsida haridustasemete, alg-, kesk- ja kõrghariduse osakaalu. Haridustaseme tõstmisega on inimestel võimalik sissetulekut suurendada, kuid ebavõrdsuse tase ei muutu olukorras, kus kõigi haridustase suureneb samal määral. Võib oletada, et suurema ebavõrdsusega hariduses kaasneb suurem majanduslik ebavõrdsus. On leitud, et nii alghariduse kui ka kõrghariduse suure osakaaluga täisealiste elanike haridustaseme jaotusega kaasneb suurem ebavõrdsus. Gümnaasiumiharidusega elanike osakaalu suurenemine aga suurendab keskmiste oskustega töötajate hulka – nende sissetulek on arvatavasti samuti keskmine.

Peale kirjeldatud mõjurite on kirjanduses käsitletud veel inflatsiooni, finantssektori arengut, välissektoriga seotut, ajaloolisi ja kultuurilisi tegureid. Nimetatud tegurite mõju ebavõrdsusele võib analüüsida tavalise regressioonanalüüsi abil, kuid sellisel juhul ei võeta arvesse asjaolu, et tegurid mõjutavad ka üksteist ning seega võib ühe teguri mõju ebavõrdsusele avalduda ka kaude ehk teiste tegurite kaudu. Regressioonanalüüsi tulemus võib, kuid ei pruugi näidata selle teguri otsest mõju ebavõrdsusele. Nii avaldab majanduse struktuur ilmselt mõju ka linnastumise tasemele ja üldisele rikkusele. Linnades on üldiselt vähem vanureid ja sündimus on seal väiksem, linnarahvastiku osakaal võib olla seotud ka avaliku sektori osakaaluga, kuivõrd enamik riigiasutusi asub siiski linnades. Kuna avaliku sektori palgad on tavaliselt väiksemad, siis mõjutab see ka väljaminekuid. Suurem avaliku sektori osakaal võib tähendada ka rohkem kindlaid töökohti ja vähem tööpuudust.

Teooria kaheksast rikkast

2017. aasta jaanuaris lõi laineid heategevusorganisatsiooni Oxfam teadaanne, mille kohaselt on kaheksal maailma kõige rikkamal inimesel sama palju vara kui poolel maailma elanikkonnast (3,6 miljardit inimest). Mittetulundusühing põhjendas seisukohti sellega, et korporatsioonidel ja miljardäridel on võim poliitikute üle, nad hiilivad kõrvale maksude maksmisest ja suruvad pahatahtlikult lihtinimeste palkasid alla. Skeptikutest analüütikud on kahtluse alla seadnud nii Oxfami järeldused kui ka arvude paikapidavuse. Inimeste vara hindamine netosummana muudab suurte võlgadega tööinimese vaesemaks kui keskmise pensionäri, kellel ei ole laenukohustusi. Lisaks ei võeta Oxfami aruandes arvesse raha reaalset ostujõudu maailma eri nurkades. Aruandel ja reaktsioonil sellele on märgiline tähendus – murranguline aeg poliitikas on ebavõrdsuse taas rambivalgusse tõstnud.

Ebavõrdsuse tajumine

Vaesust mõõtvate indikaatorite poolest on maailm varasemast paremas situatsioonis. Maailmapanga andmetel on absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal kogurahvastikus kahanenud viimase 25 aasta jooksul 35%-lt 10%-le, vähenenud on ka toidu- ja joogiveepuudus ning laste suremus.

Varanduslikku ebavõrdsust ei muuda probleemiks aga ebavõrdsuse fakt ise, vaid see, kas ja kuidas ebavõrdsust tunnetatakse. Enda tajumine teistest vaesemana tekitab kõrvalejäetuse tunnet, viha ja pettumust. Empiirilised uurimused on varem kinnitanud ameeriklaste valmisolekut leppida suurema ebavõrdsusega, kuid turbulentsed muutused USA sisepoliitikas on seadnud ideaali Ameerika unelmast kahtluse alla. Euroopas, kus rikkus on jaotunud palju võrdsemalt, tajuvad inimesed ühiskonda jällegi ebavõrdsemana – see väljendub suuremat rikkuse ümberjaotamist taotlevas poliitikas.

Sissetulekute jagunemise tajumist ja tegelikku olukorda on võrreldud ka Eestis. 2014. aastal avaldas Judith Niehues uurimuse, kus käsitles ebavõrdsuse tajumist, tuginedes Euroopa sotsiaaluuringu andmetele. Kui kujutada inimeste jaotumist erinevate sissetulekuvahemike põhjal, moodustub Eesti inimestest sibulataoline kujutis – väga suure sissetuleku teenijaid on vähe, enamik on koondunud keskmise ümber ja mõnevõrra väiksem osa teenib väikest tulu. Eesti inimeste tajutav hinnang sissetulekute jaotusele on aga midagi tagurpidi T-tähe sarnast – palju on vaesuses elavaid indiviide ja vähe on neid, kes teenivad suuri summasid. Hoolimata sellest, et eestlased tajuvad ebavõrdsust ulatuslikult, ei ole see Eesti poliitikat väga palju mõjutanud. Samas on rahulolematus hoomatav – rahvas ootab karismaatilise parandaja (poliitiku) ilmumist.

Ebavõrdsuse uurimine tänapäeva majandusteaduses

Varanduslikku ebavõrdsust ja vaesust on majandusteadusliku uurimisteemana pikalt kasutatud, kuid viimastel aastatel on see taas luubi alla sattunud, mida tõendab ka see, et 2015. aasta majandusteaduse Nobeli auhinna pälvis majanduslikule ebavõrdsusele keskendunud uurimistöö autor Angus Deaton.

Avalikkuses on Deatonist suurema kuulsuse saavutanud Thomas Piketty, kelle uurimistööd resümeeriv teos "Kapital 21. sajandil" tõusis tõelise menuteose staatusse. Piketty annab raamatus põhjaliku ülevaate varade ja sissetulekute jaotusest eri ühiskondades sajandite vältel ning selgitab, kuidas pärast 20. sajandi vapustusi (maailmasõjad ja tohutu inflatsioon) varade jaotust märgatavalt võrdsustati. Ta käsitleb ka asjaolu, et majanduslik ebavõrdsus on taas tõusuteel. Prantslasest majandusteadlase üks peamisi järeldusi on, et vananev ühiskond ja aeglasem majanduskasv suurendavad kapitalilt teenitavaid tulusid – seeläbi vajab süvenev ebavõrdsus ohjamist maksusüsteemide kaudu. Samas ei saa täieliku tõena võtta Piketty väidet, et majanduskasv jääb pika aja jooksul alla kapitalilt teenitavale intressimäärale, sest teos ilmus 2013. aastal ehk pea aasta enne seda, kui Euroopa Keskpank hoiustele negatiivse intressimäära kehtestas. Suurem osa tema uurimistööst tehti ajal, mil raha teenis kontodel kopsakat intressi.

Praegu levib arusaam, et raha odavnemise taga ei ole keskpankade tegevus, vaid hoopis loomuliku intressimäära langemine. Vananevad ühiskonnad peavad tuleviku tarbeks koguma aina suuremaid summasid, ent raha pakkumine on suur, nõudlus kesine ja säästudelt teenitud intressimäär on seetõttu väike.

Piketty uurimus näitab, et palgatulust tulenev ebavõrdsus on kasvanud – üha suurem osa kogu palgafondist liigub selle kümnendiku kätte, kes saab suurimat palka, veel kiiremini suureneb 1% enim teenivate inimeste sissetulek. Sellist trendi selgitab osaliselt tehnoloogia meeletult kiire areng. Ka Eestis võib hea programmeerija teenida kümme korda rohkem kui lasteaiakasvataja. Kuldse 1% sissetulek on kasvanud eeskätt just USA börsiettevõtete n-ö superjuhtide kultuuri tagajärjena – selliste juhtide andeid väärtustatakse enamasti tuhandeid kordi rohkem kui tavatöötaja panust. Diskussioon, kas ja kuivõrd tuleb neid võite ülejäänud ühiskonnaga jagada, ei ole veel kuigi kaugele jõudnud.

Majanduslik ebavõrdsus Eestis

Eesti majandus on 2017. aastal heas seisus: palgad ja eksport kasvavad ning pensionifondidel läheb hästi, ent seejuures tuleb tõdeda, et ka ühiskonnas valitsev majanduslik ebavõrdsus on suurem. Riigis on inimesi, kes ei saa praeguses majanduslikus keskkonnas hakkama.

Eestis süvenes varanduslik ebavõrdsus iseseisvuse esimesel kümnendil. Samas kriisile eelnenud kiire majanduskasvu perioodi jooksul kasvas ühiskonna vaeseimate sissetulek kiiremini kui rikkaimate oma. Kahe põhilise ebavõrdsuse näitaja, esimese ja viimase kvintiili kordaja ning Gini koefitsiendi järgi muutus Eesti sel perioodil võrdsemaks ühiskonnaks.

Majanduskriisi saabudes tõsteti Eestis käibemaksu, mitte tulumaksu ülemist määra (nii tegid ka teised Euroopa riigid). Suurem osa väiksema sissetulekuga inimeste eelarvest läheb käibemaksu tasumiseks, suurema sissetulekuga indiviididel sellele nii palju ei lähe. Käibemaksu tasuvad ka pensionärid, õpilased ja üliõpilased, töötud ning need, kelle palk on alla tulumaksuvaba miinimumi – varem mainitud inimrühmad tulumaksu ei tasu. Selle asemel et tõsta rikkamate maksukoormust, otsustas valitsus kriisi ajal käibemaksu tõstes suurendada hoopis vaesemate inimeste maksukoormust. Eriti teravalt oli selline poliitika vastuolus teiste Euroopa riikide praktikaga, kus sisetarbimise ergutamiseks käibemaksu just alandati ning soodustati ühiskonna vaeseima osa tarbimist. Sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisega tahetakse vältida olukorda, kus palka kasumina välja võttes ei pea sotsiaalmaksu maksma, ent sama eesmärk on siiski võimalik saavutada, kui nihutada suurte palkade maksukoorem tööandjalt töövõtjale sotsiaalmaksumäära langetamise ja astmelise tulumaksu rakendamise kaudu.

Majanduslik ebavõrdsus väljendub ka mujal, näiteks tervishoius ja hariduses (2017. aastal on olukord paranenud ning tasuta haridust saab suurem hulk õpilasi, varem see nii ei olnud). Need, kes pääsevad õppekohtadele, mis on riigieelarvest tasutud, otsustatakse peamiselt keskkooli lõpueksami tulemuste järgi. Eksamitel saavutavad üldiselt parimaid tulemusi linnakoolid, kes saavad oma õpilasi valida. Esiteks loob see põhjendamata eelise linnalastele, kellel on lihtsam neis heades koolides käia. Teiseks tekitab see olukorra, kus rikkamate vanemate lastel on suurem tõenäosus pääseda tasuta kohale. Ehkki need koolid meelitavad õppima vanuseklassi parimaid, on enamik õpilasi neis koolides lihtsalt pärit peredest, kus väärtustatakse haridust. Üldiselt on sellised pered ka keskmisest suurema sissetulekuga. Selle tagajärjel premeeritakse rikkamate vanemate lapsi tasuta haridusega, samas kui vaesematest peredest lapsed peavad hariduse eest maksma.

Vaata ka

• Majandusteadus
• Majanduskriis
• Majanduskasv
• Majandusstruktuur
• Jätkusuutlik majandus
• Kapitalism
• Sotsiaalne õiglus