Maavaba talupoeg
Maavaba talupoeg (lühemalt ka: maavaba) oli keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria.
Maavabad talupojad olid isiklikult vabad ja said oma talu (lääni) tavaliselt läänikirjaga. Nad pidid täitma sõjateenistuskohustust ja maksma oma lääniisandale maksu ehk rekognitsiooni. Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Hilisemal ajal maavabade talupoegade hulk vähenes, kuna suurenes teotöö osakaal.
Isiklikult vabaks jäid üldiselt vaid rannarootsi talupojad, aga ka näiteks Muhu saarel Koguvas elanud Schmuulide (Koguva Hanskeni) suguvõsa, mis tegeles postiveo ja küüditööga.
Arvatavasti olid maavabad muinasülikute järglased või vähemalt osa nende eesõiguste pärijad. Mõnikord on neid loetud vabatalupoja allkategooriaks, kuid nad eristuvad teistest vabatalupoegadest siiski selle poolest, et teistel isiklikku vabadust reeglina ei olnud.
Evald Blumfeldt liigitas vabatalupojad kolme kategooriasse:
- vabad, kes valdasid oma talusid mingi alama, kohaliku, näiteks Kura või Liivi lääniõiguse alusel, kel ei lasunud talupoja-feodaalkoormisi, vaid kes kandsid sõjateenistuskohustust (hiljem ka käskjalakohustust rahuajal). Nende erinevus vasallidest, läänimeestest polnud mitte niivõrd juriidiline kui majanduslik: neile vabadele ei kuulunud sõltuvaid talupoegi, seepärast tegid nad ise tööd ning olid oma elulaadilt talupoeglikud
- vabad, kes valdasid oma talusid pärushinnuseõiguse alusel, olles vabastatud tavalistest talupojakoormistest. Mõnikord lisandus sellele kindla suurusega regulaarsele maksule (harilikult rahas) — ka sõjateenistus- või käskjalakohustus
- vabatalupojad, kelle vabadus ei baseerunud lääniõigusel. Maad kasutasid nad samasugusel alusel kui tavalised talupojad; vabadus seisnes selles, et nad olid tavalistest adratalupoja koormistest (eriti teokoormisest) vabastatud kindla suurusega rahamaksu (nn. vabaraha) tasumise või mingi ameti, näiteks kupjaameti kandmise tingimusel[1].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- adratalupoeg
- ori ehk trääl
- pundenik
- sulane
- teenija
- vabadik
- vabatalupoeg
- üksjalg
- pooleteramees
- Kura kuningad
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Enn Tarvel, Koguva vabaduskiri. Keel ja Kirjandus, 1972, nr 2, lk 111
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti talurahva ajalugu. 1. Tallinn: Olion, 1992.
- Andres Parve. "Koguva maavabad Liivimaa vasalliteenistuse ja 16. sajandi sõdade kontekstis". KVÜÕA toimetised 13/2010. Tartu 2010.