Mine sisu juurde

Maastrichti Püha Servatiuse basiilika

Allikas: Vikipeedia
Vaade kirikule Vrijthofi väljakult
Kiriku põhiplaan
Kiriku lääneehitis
Lääneehitise põhjagalerii
Lääneehitise keisrisaal

Maastrichti Püha Servatiuse kirik (hollandi keeles Servaasbasiliek, saksa keeles Servatiusbasilika) on pühale Servatiusele pühitsetud roomakatoliku kirik Maastrichtis. See on kolmelööviline romaani basiilika ja Hollandi vanim säilinud kirik.[1]

Kirik on pärimuse järgi püstitatud Armeenia misjonäri ja pärastise Tongereni piiskopi püha Servatiuse hauale. Arvatakse, et see on neljas kirik sellel asukohal. Esialgse väikese hauakabeli asemele ehitati 570. aastatel suurem kivikirik. Selle asemele ehitati uus veel suurem kirik 7. sajandi lõpul ning selle asemele mõnisada aastat hiljem omakorda tänaseni püsinud basiilika. Basiilikat ehitati mitmes järgus enam kui 100 aastat. Pikihoone valmis 11. sajandi esimese poolel, transept sama sajandi teisel poolel ja kooriruum 12. sajandil. Romaani basiilika ehitamise aeg jääb perioodi, mil kapiitel oli tihedalt seotud Püha Rooma keisriga, mistõttu on kirikul äratuntavad Saksamaa keiserlike kirikute tunnusjooned. Kiriku pühitsesid 1039. aastal keiser Heinrich III ja kaksteist piiskoppi. Enamik kiriku vaimulikke keskajal pärines silmapaistvatest Saksa aadlisuguvõsadest.[2]

Sajandite jooksul tegi kiriku sisustus läbi hulga muutusi. 17. sajandil lammutati kivist gooti koorivõre, millel olid skulptuurid stseenidega püha Servatiuse elust. Koorivõre fragmendid avastati 1980. aastatel restaureerimistöödel ning asuvad nüüd idapoolses krüptis kiriku lapidaariumis. 18. sajandi lõpul valgendati kogu interjöör, värvilised keskaegsed vitraažid asendati läbipaistva klaasiga ja sisustus uuendati barokseks.

1797. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal saadeti kapiitel laiali ja kirikust tehti sõdurite hobusetall. 1804. aastal võeti hoone jälle kasutusele kihelkonnakirikuna. Kiriku interjööri muudeti: liturgiliste vajaduste tõttu otsustati kaotada kõrgemal tasapinnal asuv koor. Altariruumi all asuv 11. sajandi krüpt lammutati täielikult ja kaotsi läks enamik raiddekooriga kapiteele. Hävitati ka püha Servatiuse kirst, mis oli sajandeid olnud peaaltaris eksponeeritud. Ennistamistöödel aastail 1866–1900 taastati varasem osaliselt koopiana.

Püha Servatiuse haud kiriku krüptis ja paljud reliikviad on teinud kirikust populaarse palverännukoha. Palverännud said aguse juba 14. sajandil ja võib-olla varem; iga seitsme aasta tagant korraldatud palverännak Heiligdomsvaart kulges lisaks Servatiuse basiilikale ka Aacheni toomkirikusse ja Kornelimünsteri kloostrisse ja traditsioon kestis 17. sajandi alguseni, mil Maastricht läks Hollandile. Traditsioon elustati taas 19. sajandil ja kestab tänapäevani.[2]

Arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Basiilika välisilme on eri perioodidest, kuid omal ajal oli see piirkonna üks olulisemaid romaani ehitisi ning mõjutas tugevasti Maasi ja Reini piirkonna romaanikat. Tähele on pandud kiriku lõunaportaali (Bergportaal) oletatavat mõju Prantsusmaa varagooti skulptuuri arengule.

Kiriku lääneehitis on üks tähelepanuväärsemaid 12. sajandi Maasi piirkonnas, eelkõige selle ehitusplastika. 34 raidkapiteeli on loodud silmapaistva kunstilise teostusega: kujutatud on stseene Augustinuse teosest "De civitate Dei", lehemotiive, loomapaare, võitlevaid loomi ja inimesi ja inimesi igapäevatööde tegemisel. Leitud on stiililist sarnasust nende kapiteelide ja Schwarzrheindorfi kiriku kääbusgalerii ning osa Eisenachi lossi kapiteelide vahel.

Alates sellest, kui Karl Suure biograaf Einhard u 830. aastal annetas kirikule Rooma triumfikaare kujulise hõbedast relikviaari, on varakambrisse lisandunud hulgaliselt väärismetallist kunstiesemeid. Kõige silmapaistvamateks loetakse Püha Servatiuse säilmetega kirstrelikviaari ja pühaku büstrelikviaari, püha Servatiuse võtit, karikat, piiskopisaua ja rinnaristi, suurt patriarhiristi, lisaks paljudele teistele relikviaaridele ja liturgilistele nõudele, keskegsete elevandiluunikerduste ja tekstiilide kollektsioonile.