Möiraahv

Möiraahv
	; Möiraahv loomaaias
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Esikloomalised Primates;
Sugukond	Ämmalahvlased Atelidae;
Alamsugukond	Alouattinae;
Perekond	Möiraahv Alouatta; Lacépède, 1799

Möiraahv (Alouatta) on Lõuna- ja Kesk-Ameerika metsades elutsev ahvide perekond, kuhu kuulub 12 liiki.^[1]

Klassifikatsioon

Möiraahvi perekonda kuulub 12 liiki^[1]^[2]:

Anatoomia

Möiraahvidel on lühike ja lai nina ning ümmargused ninasõõrmed. Neil on paljudele Uue Maailma ahvidele omaselt tugev haardevõimeline saba, mis jaksab kanda kogu keharaskust. Nende kehapikkus on sõltuvalt liigist ja soost 56–92 cm, saba pikkus on 58–91 cm.^[3] Möiraahvidel on alalõua all iseloomulikud puhendid ja nende keeleluukeha on pneumatiseeritud, moodustades omamoodi kõlakambri. Selline anatoomiline iseärasus lubab loomadel tekitada väga valju, kilomeetrite kaugusele kostvat heli.^[4] Möiraahvidel on trikromaatiline nägemine.^[5]

Toitumine

Need suured ja aeglaselt liikuvad ahvid on peamiselt folivoorsed ning toituvad lehtedest, õitest, pungadest ja viljadest. On teada, et mõnikord rüüstavad nad linnupesi ja söövad ka mune.^[6]

Eluviis

Möiraahvi möire

Möiraahvid veedavad puude otsas peaaegu kogu elu. Nad elavad enamasti 10–15-liikmeliste karjadena, kuhu kuulub 1–3 isast, emased ja noorloomad. Suguküpsed isendid lahkuvad karjast ja karja moodustavad mittesugulased. Möiraahvide eluiga ulatub 15–20 aastani.^[3]

Nagu liigi nimigi viitab, on möiraahvide üheks iseloomulikumaks tunnuseks isasloomade vali möire, mis Guinnessi rekordite raamatu andmeil on kõige valjem maismaalooma häälitsus. See võib kosta kuni 4,8 km kaugusele.^[7] Selliste häälitsuste abil ahvid suhtlevad omavahel, kaitsevad ja märgistavad oma territooriumi. Füüsilist võitlust esineb loomade vahel harva ja lühiajaliselt.

Paljunemine

Enamasti sünnib möiraahvidel üks poeg, kes kohe pärast sündimist ema karvadesse klammerdub.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Genus Alouatta". Catalogue of Life. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2018. Vaadatud 6. märtsil 2018.
↑ "Alouatta". ITIS. Vaadatud 6. märtsil 2018.
↑ ^3,0 ^3,1 "Howler Monkeys". National Geographic. Vaadatud 6. märtsil 2018.
↑ D. Youlatos; et al. (2014). Howler Monkeys: Adaptive Radiation, Systematics, and Morphology. Springer. Lk 144. {{raamatuviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |autor= (juhend)
↑ Jacobs, G. H.; Neitz, M., Deegan, J. F., & Neitz, J. (1996). "Trichromatic colour vision in New World monkeys". Nature. 382 (6587): 156–158. DOI:10.1038/382156a0. PMID 8700203.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Matt Walker (30. september 2009). "Monkeys 'reject vegetarianism'". BBC Earth News. Vaadatud 6. märtsil 2018.
↑ Guinness World Records 2017. Jim Pattison Group. 2016. Lk 58.

Välislingid

[:0-1] 1,0 ^1,1 "Genus Alouatta". Catalogue of Life. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2018. Vaadatud 6. märtsil 2018.

[2] "Alouatta". ITIS. Vaadatud 6. märtsil 2018.

[:1-3] 3,0 ^3,1 "Howler Monkeys". National Geographic. Vaadatud 6. märtsil 2018.

[4] D. Youlatos; et al. (2014). Howler Monkeys: Adaptive Radiation, Systematics, and Morphology. Springer. Lk 144. {{raamatuviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |autor= (juhend)

[5] Jacobs, G. H.; Neitz, M., Deegan, J. F., & Neitz, J. (1996). "Trichromatic colour vision in New World monkeys". Nature. 382 (6587): 156–158. DOI:10.1038/382156a0. PMID 8700203.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[6] Matt Walker (30. september 2009). "Monkeys 'reject vegetarianism'". BBC Earth News. Vaadatud 6. märtsil 2018.

[7] Guinness World Records 2017. Jim Pattison Group. 2016. Lk 58.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]