Mõttekeel

Mõttekeel ehk mentalees (ladina keeles lingua mentis) on hüpoteetiline loomuliku keele eelne keel, milles toimub mõtlemine.

Hüpotees mõttekeele olemasolust oli olemas juba Vana-Kreekas: Platon võrdles mõtlemist lugemisega hingeraamatust ning Aristoteles leidis, et kõneldud sõnad on üksnes vaimsete olekute märgid (Zeichen für Geisteszustände).

18. sajandil postuleerib iseennast interpreteeriva mõttekeele olemasolu Gottfried Wilhelm Leibniz.

Mõttekeelealase diskussiooni taaskäivitas Gilbert Harman oma 1973. aastal ilmunud artiklis "Mõte" (Thought) ja jätkas Jerry Fodor oma 1975. aastal ilmunud raamatus "Mõttekeel" (The Language of Thought).

Ansgar Beckermann võtab mõttekeele hüpoteesi kokku järgmiselt:

(1) Vaimsed representatsioonid on struktureeritud (Mentale Repräsentationen sind strukturiert).

(2) Nende struktuuride osad on 'liigutatavad': need osad (tüpiseeritavad osad) võivad esineda erinevates representatsioonides (Die Teile dieser Strukturen sind ‚transportierbar‘; dieselben Teile (d. h. typidentische Teile) können in verschiedenen Repräsentationen auftreten).

(3) Vaimsetel representatsioonidel on kompositsiooniline semantika. Komplekssete representatsioonide tähendus tuleneb reeglipäraselt osade tähendustest (Mentale Repräsentationen haben eine kompositionale Semantik; die Bedeutung komplexer Repräsentationen ergibt sich in regelhafter Weise aus der Bedeutung der Teile).

Mõttekeel omab struktuuri, mis koosneb tähendust kandvatest osadest (nagu loomulik keel sõnadest). Need tähendust kandvad osad võivad esineda erinevates representatsioonides, nii nagu ka sõnad või lausekatkendid võivad esineda erinevates lausetes. Mõttekeel erineb loomulikest keeltest selle poolest, et ta ei ole akustiliselt või visuaalselt realiseeritav, meenutades pigem neuronaalset bitimustrit arvutimälus.

Mõttekeele hüpoteesi eesmärk on viia kokku füsikalism ja intentsionaalne realism. Nii on võimalik selgitada, kuidas kausaalselt toimivad propositsioonilised hoiakud (propositionale Einstellung) (nagu soovid, veendumused jne.) füüsiliselt realiseeruvad ja eelnevad sellistele nähtustele nagu kvaalid (Qualia), unenäod, auditiivsed ja visuaalsed ettekujutused.

Et selliseid propositsioonilisi hoiakuid realiseerida, eeldab mõttekeel vaimse arvutusmudeli olemasolu. See mudel postuleerib, et inimese vaim töötab teatud mõttes nagu arvuti. Mõtteid võiks võrrelda arvutuslike sammudega, mis toimivad keele osade süntaktiliste omaduste pinnal (vaata ka von Neumanni arhitektuur.