Mõkola Lukaš
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2023) |
| Mõkola Lukaš | |
|---|---|
| Sünninimi | Микола Олексійович Лукаш |
| Sünniaeg |
19. detsember 1919 Krolevets, Tšernigivi kubermang |
| Surmaaeg |
29. august 1988 (68-aastaselt) Kiiev, Ukraina NSV |
| Rahvus | ukrainlane |
Mõkola Lukaš (ukraina keeles Микола Олексійович Лукаш; 19. detsember 1919 Krolevets – 29. august 1988 Kiiev) oli tuntud ukraina kirjanduse tõlkija, kirjandusteoreetik ja leksikograaf. Ta oskas rohkem kui 20 keelt. Paljud kirjandusteosed tõlgiti edukalt enamikust nendest keeltest ja tutvustas ta Ukraina kirjandust.
Vsesvit asutas 1989. aastal Lukaši mälestuseks kirjandusauhinna "Ars Translationis".
Lukaš sündis õpetajate peres. Lapsepõlvest peale õppis ta võõrkeeli kergesti. Ta asus õppima Kiievi ülikooli ajalooteaduskonda, kuid õpingud katkestas Teine maailmasõda. 1943. aastast võitles ta Nõukogude armees.
1947. aastal töötas Lukaš pärast Harkivi Võõrkeelte Instituudi lõpetamist võõrkeelte õpetajana. Seejärel sai temast Vsesviti luuleosakonna juhataja.
Lukašit oli õnnistatud fenomenaalsete keeleliste annetega ja tal olid erakordselt laialdased teadmised väliskirjandusest. Teda peetakse üheks silmapaistvamaks Ukraina tõlkijaks, kes tõlkis kirjandusteoseid 20 keelest.
Ta oli kõige viljakam perioodil 1953–1973, mil ta tõlkis Goethe "Fausti", Flaubert’i "Madame Bovary", Schilleri luulet, Boccaccio "Dekameroni" ja paljusid teisi teoseid. Ta oli alates 1956. aastast Ukraina Kirjanike Liidu liige ja osales aktiivselt Ukraina kirjanduselus.
Lukaš toetas alati moraalselt kirjanikke, keda rõhuti. Pärast Ivan Dzjuba arreteerimist, mille põhjustas tema teose "Internatsionalism või venestamine?" ilmumine Londonis, saatis Lukaš kirja Ukraina NSV Ülemraada Presiidiumi esimehele, Ukraina Ülemkohtu esimehele ja Ukraina NSV Peaprokurörile, mille koopia saadeti liidu administratsiooni presiidiumile. Ukraina kirjanikud, milles ta ei nõustunud kohtuotsusega, nimetades seda ebaõiglaseks ning protesteeris Ivan Dzjuba liidust väljaheitmise vastu. Lukaš tegi ettepaneku kanda karistust Dzjuba asemel, kes erinevalt temast oli haige mees ja tal oli perekond, keda ülal pidada.
See tegu läks Lukašile kalliks maksma. Ta vallandati Vsesviti toimetusest ja talle öeldi, et teda hakatakse sunniviisiliselt ravima psühhiaatria erihaiglas. Õnneks neid ähvardusi ei täidetud. 12. juunil 1973 hääletas Ukraina Kirjanike Liidu administratsiooni presiidium ühehäälselt Lukaši liidust väljaheitmise poolt.
Palju aastaid oli ta sisuliselt koduarestis. Teda kiusati taga igal võimalikul viisil ja tema teoste avaldamine lakkas, jättes ta ilma eksistentsivõimalustest. Pikka aega oli tema kvartali sissepääsu juures alaliselt miilits, kes ei lubanud kellelgi teda külastada.
Lukaš ennistati Ukraina Kirjanike Liitu perestroika lainel 1987. aastal, mil ta oli peaaegu suremas. 1988. aastal sai temast Maksõm Rõlskõi kirjandusauhinna laureaat. Ta suri mõned kuud hiljem 29. augustil 1988.
1990. aastal ilmus suur hulk tema tõlkeid kogumikuna "Boccacciost Apollinaire'ini", millest sai omamoodi monument Lukašile. Köite koostaja, tõlkija ja tõlketeoreetik Mõhhailo Moskalenko ütles, et "Mõkola Lukaši näol saadeti Ukrainale Mozarti geenius selle sõna kõige tõelisemas ja täpsemas tähenduses". Tema kolleeg, silmapaistev ukraina tõlkija Hrõhori Kotšur kirjeldas teda sõnadega: "inimesed nagu Lukaš sünnivad tõenäoliselt kord mitme sajandi jooksul".