Mine sisu juurde

Luke mõis (Läti)

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Luke kihelkonna mõisast Lätis; Nõo kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Luke mõis. Linnuse kohta vaata artiklit Luke vasallilinnus.
Luke mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 22

Luke mõis ehk Lugaži mõis (saksa keeles Schloß Luhde, läti keeles Lugažu muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Valga kreisis Luke kihelkonnas. Praegu asub Läti Valka piirkonnas Valka vallas Luke asulas.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Ermesi suguvõsa aadlivapp

Luke mõisa ala kuulus varem Saksa ordu maade hulka. Juba 1334. aastal asus seal linnus, mille lasi ehitada ordumeister Eberhard von Monheim.[1] XV sajandi alguses kuulus see orduvasall Claus (Clawes) von der Ludele (suri pärast 1434).[2] 1431. aastal sõlmis ta oma venna Hermanniga (suri enne 1438) varajagamislepingu ja vendade Ermesitega kogukäeõiguslepingu.[3] Järgnevalt langeski Luke Ermesi vasallisuguvõsa valdusse. 1469. aastal läänistas ordumeister Johann von Mengede Bartholomäus Ermesile (suri pärast 1477) maja Valgas.[4] Tema omanduses oli veel Härgmäe kihelkonnas asunud Kogenbergii mõis. Järgnevalt kuulus Luke tema pojapojale Laurens Ermesile (suri enne 1501).[5] Pärast tema surma tekkis tema laste, vend Reinholdi ja lesk Ilsabe (ta oli pärast mehe surma abiellunud Hans Wrangelliga) vahel päranditüli. 1505. aasta 26. mail langetasid Viljandi komtuur Wennemar von Dellwig ja Järva foogt Johann Stael von Holstein tüliküsimuses otsuse, et Luke jääb Hans Wrangelli valdusse seniks kuni viimase kulud on kaetud.[6] Selles lahendis on esmamainitud Luke mõisa (Hofe zur Lude). Laurensi pärijad said mõisa peagi tagasi ja 1518. aasta 9. septembril müüs Johann Ermes (suri enne 1538) selle koos Superni küla ja Valgas asuva kõrtsikohaga ära.[7]

Plettenbergi suguvõsa aadlivapp

Plettenbergid 1518–1600

[muuda | muuda lähteteksti]

Uuteks mõisaomanikeks said ordumeister Wolter von Plettenbergi noorem vend Johann von Plettenberg (suri 1523/1524) ja tema abikaasa Barbara Tödwen (suri enne 1537).[5] 1523. aastal läänistas ordumeister oma vennale ka Hoomuli mõisa, mis tollal asus Helme kihelkonnas.[8] Mõlemad jäid suguvõsa valdusse XVII sajandi alguseni. Pärast Johanni surma päris need tema poeg ordunõunik Wolter von Plettenberg (suri pärast 1559).[9] Hoomuli ja Luke mõisad olid tema valduses 1551. aastal. Kuna ta lahkus 1559. aastal Vestfaali Meyerichi, jäid tema Liivimaa mõisad poeg Fromhold von Plettenbergile (suri pärast 1577).[8] Viimaselt päris valdused poeg Vastseliina lossipealik Johann Wolter von Plettenberg (suri pärast 1615), keda on mõisaomanikuna nimetatud 1600. aastal. Kuna ta jäi konfliktis Rootsi ja Poola vahel truuks viimasele, jäi ta Lukest ilma ja see langes Rootsi riigile.[5]

Luke mõis XVII sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]
Wrangel af Ludenhofi suguvõsa vabahärravapp

1624. aasta 4. jaanuaril läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa Norrköpingi otsuseõiguse alusel Eestimaalt pärit ooberstleitnant Hans von Wrangellile (1588–1667).[5] 1653. aastal sai ta vabahärratiitli ja Luke mõisa järgi perekonnanimeks Wrangel af Ludenhof.[10] Mõisa loovutas ta juba eluajal kaasavarana ooberst ja Liivimaa maanõunik Carl Adolf von Tiesenhausenile (1605–1652), kes oli abielus tema tütre Ebba Barbaraga. Ta loobus võlanõuetest Rootsi krooni suhtes ja kuninganna Kristiina kinnitas 2. juulil 1652 tema pärilikku valdusõigust. Kuna ta suri juba sama aasta detsembris, pärandus mõis tema ainsale lapsele Anna Dorotheale (u 1630–1676). Mõisale esitas nõude krahv Hermann Wrangell, kuid 1661. aasta 6. novembril kinnistati kuninga resolutsiooniga see Hermann Wrangel af Ludenhofi (suri 1675) nimele, kes oli Anna Dorothea abikaasa. Pärast tema surma kinnitas kuningas Karl XI 1677. aasta 5. novembril mõisa kuuluvust vabahärraskonnana tema pojale major (hiljem ooberstleitnant) vabahärra Carl Johan Wrangel af Ludenhofile (1651–1691).[11] Reduktsiooni ajal võeti mõis 1680. aastatel kroonile tagasi ja sellest sai riigimõis.

Luke riigimõis

[muuda | muuda lähteteksti]

Wrangellidel lubati mõisa siiski edasi pidada, see anti neile võrdlemisi soodsale tertsiaalrendile.[12] Riigimõisana esineb Luke 1688. aastal mõisate nimistus, seda valdas siis endine omanik ooberstleitnant Carl Johan.[13] Pärast tema surma pärisid rendimõisa tema pärijad, kellele see restitueeriti pärusvaldusena 1. märtsil 1712. aastal.[12]

Wrangellid 1712–1897

[muuda | muuda lähteteksti]
Luke mõis 1801. aastal. Johann Christoph Brotze kogu

Restitutsiooni ajal olid pärijatest elus ooberstleitnant Carl Johani lesk Anna Ebba (sündinud vabapreili Horn af Åminne) (1663–1732), kes oli naitunud ooberstleitnant Gotthard Wilhelm von Uexkülliga, ja kolmest pojast kaks. Liivimaa aadlilipkonnas teeninud vanem poeg leitnant Christer Johann mõrvati 1710. aastal marodööride poolt. Tema vennad Hans ja Carl Johann, kes teenisid kornetitena Rootsi sõjaväes, olid mõlemad langenud 1709. aastal Venemaa sõjavangi ja viidud Venemaale; Hans surigi 1718. aastal Siberis Tobolskis.[14] Carl Johann (1689–1742) vabanes alles 1722. aastal ja sai seejärel mõisa majandamise üle võtta. Ta oli hiljem oluline Liivimaa rüütelkonnategelane: 1737. aastal valiti ta Liivimaa maanõunikuks ja ta lõpetas karjääri peaökonoomiadirektorina.[15] Pärast tema ja ta abikaasa Charlotte Johanna (sündinud vabapreili von Liebesberg) (1703–1748) surma sõlmisid pojad 1748. aasta 9. veebruaril pärandvarajagamislepingu. Vastavalt selle tingimustele langes Luke mõis vanemale pojale adrakohtunik vabahärra Carl Johann von Wrangellile (1725–1798), kes kohustus oma nooremale vennale Johann Georgile tasuma 3400 taalrit. Kuna keskmisele vennale Gotthard Wilhelmile pidi minema seni Luke koosseisu kuulunud Paju mõis, eraldati see iseseisvaks rüütlimõisaks. Carl Johannilt päris Luke tema poeg Valga kreisikohtunik vabahärra Carl Johann Wilhelm von Wrangell (1760–1818). Kuna tal meessoost järeltulijaid ei olnud, pärandus mõis tütar vabaproua Margaretha Maria Johanna von Wrangellile (1789–1876), kes oli naitunud Maidla kojast pärit rittmeister vabahärra Anton Otto von Wrangelliga.[16] Nii siirdus mõis teisele Wrangellide soo liinile. Vabaproua von Wrangelli nimele kinnistati Luke koos Turna mõisaga 1841. aasta 30. aprillil.[17] 15. märtsil 1877 sõlmitud lepinguga päris mõisa tema poeg Liivimaa maanõunik vabahärra Karl Anton Hermann von Wrangell (1811–1891).[16] Kuna tal lapsi ei olnud, päris valduse tema noorem vend vabahärra Adam Johann Hermann Theodor von Wrangell (1820–1896), kelle nimel see oli 1892. aastal.[18]

Löwis of Menari suguvõsa aadlivapp

Viimased omanikud Löwis of Menarid

[muuda | muuda lähteteksti]

1897. aastal omandasid mõisa Löwis of Menarid,[19] kellele see langes abielusidemete kaudu: Saka mõisnik Eestimaa maanõunik Oskar Gustav Konrad Woldemar von Löwis of Menar (1813–1888) oli abielus Hermann von Wrangelli õe vabaproua Marie von Wrangelliga (1826–1890).[20] Kuni võõrandamiseni valdasid mõisa ühiselt tema kolm last Margarethe (Margot) Ottilie Julie Mathilde von Kursell (1856–1939), paruness Elise Marie Auguste Elmire von Wrangell (1861–1929) ja Eestimaa maanõunik Hermann Oskar von Löwis of Menar (1863–1935). Lukest ei saanud küll nende püsivat elupaika. Nii 1900.[19] kui ka 1909. aastal elasid nad Virumaal Erras, Roelas ja Maidlas. Kummatigi moodustati nende ajal piirkonna ühest suurimast mõisast 1909. aastaks fideikomiss ehk mittemüüdav valdus.[21] Mõis võõrandati maareformiga 1920. aastal.

Mõisa suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 15 adramaad, sellele allus 393 mees- ja 479 naishinge.[22] Aastal 1641 oli mõisa suurus (koos Paju mõisaga) 27 ja 1/4 adramaad. Aastail 1688 ja 1734 oli mõisadel adramaid 25 ja 1/4 Aastal 1758 kuulus mõisale viisteist adramaad. Aastal 1823 oli mõisa suurus 16 ja 1/4 adramaad.[23] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 16 ja 1/20, aastal 1881 oli neid aga 5 ja 73/80, lisaks allus mõisale 17 ja 71/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[5]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Pildid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 367.
  2. ↑ Löwis of Menar, Karl von. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga: Verlag der Akt.-Ges. Walters & Rapa, 1922, lk 80.
  3. ↑ LGU I, 262.
  4. ↑ LGU I, 460.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 359.
  6. ↑ Bfl. I, 674.
  7. ↑ Bfl. I, 859.
  8. ↑ 8,0 8,1 Stryk (1885), lk 354.
  9. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 411.
  10. ↑ Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. IX kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1936.
  11. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 359–360.
  12. ↑ 12,0 12,1 EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 125p.
  13. ↑ LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 13p.
  14. ↑ Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. IX kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1936, lk 23.
  15. ↑ Baensch, Henry von. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Nach Urkunden und Tagebüchern bearbeitet. Erste Hälfte. Berlin und Dresden: Wilhelm Baensch Verlagshandlung, 1887, lk 394.
  16. ↑ 16,0 16,1 Stryk (1885), lk 360.
  17. ↑ Stryk (1885), lk 355.
  18. ↑ Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 51.
  19. ↑ 19,0 19,1 Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 98.
  20. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 553.
  21. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 497.
  22. ↑ Bienestamm, Herbord von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 271.
  23. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 292.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 367.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 359–360 [1].
Luke kirik

Kirik: Luke kirik
Mõisad: Luke kirikumõis | Burga mõis | Luke mõis | Paju mõis | Sooru mõis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Luke_mõis_(Läti)&oldid=6738136"