Loodusteaduse filosoofia
"Loodusteaduse filosoofia" (1966) on saksa-ameerika filosoofi Carl Gustav Hempeli (1905–1997) raamat, tema teadusfilosoofia vaadetest ja mõistetest.
Ta selgitab mõisteid ja teemasid nagu hüpotees, testimine ja kinnitamine, teaduslik seletus, teooria, mõistekujundus ja mõõtmise roll selles, loodusseadus, ühe teaduse "taandamine" teisele. Analüüse saatvad näited ulatuvad sünnitusabist vitalismiteooria ja biheivioristliku psühholoogiani.
"Loodusteaduse filosoofia" on kirjutatud kindla ajaloolise eeldusega, filosoofiiliselt lähtelt – igal teadmisväitel on tunnetuslikku sisu ning õigustatud teaduslikkuse taotlus vaid siis, kui sel on empiirilist sisu. C. Hempelit saab selle alusel pidada loogilise postivismi koolkonna mõtlejaks. Kuna Berliinis tegutsenud ringi nimi sisaldas mõistet empirism, siis nimetatakse teda ingliskeelses kultuuritraditsioonis loogiliseks empiristiks.
Raamat oli pikka aega teadusfilosoofia sissejuhatavate kursuste üheks põhivaraks. Hempel tutvustab empiirilist loodusteadust kui tunnetuslikku tegevust, mille eesmärk on tuvastada hüpoteesi meetodi abil seletuslikke ja ennustusvõimelisi seaduspärasid kogetavate nähete vahel ning ühendada need seaduspärad ühtseks maailmapildiks.[1]
3.–4. peatükis on illustreeritud hüpoteesimeetodi eri aspektid, 5. ja 6. peatükis on teaduslikud seletused ja teaduslik mõistmine. 5. peatükis selgitab Hempel oma kuulsat deduktiiv-nomoloogilist teadusliku seletuse mudelit. 7. peatükk sisaldab arutlust erinevate viiside üle, kuidas määratleda teaduslikke mõisteid. 8. peatükk on reduktsionismi küsimusest – kuivõrd on teadused üksteisele taandatavad.[1]
Raamatu järgi on olemas kahte tüüpi teadust:
- Kogemusteadused: uuritakse, kirjeldatakse, selgitatakse ja ennustatakse maailma sündmusi. Väited ja avaldused peavad lähtuma kogemusest. Lauset tunnustatakse ainult siis, kui neid kinnitavad empiirilised tõendid.
- Mitte-empiirilised (formaalsed) teadused, mis ei tugine kogemustele: loogika ja matemaatika.
Seejärel jagatakse kogemusteadused kahte rühma:
- Loodusteadused: füüsika, keemia, bioloogia, ...
- Sotsiaalteadused: sotsioloogia, politoloogia, etnoloogia, majandus, ajalugu, ...
Kriitika
[muuda | muuda lähteteksti]Tekst mõjub pigem kirjeldava analüüsi kui filosoofilise arutlusena. Puudub selgelt sõnastatud tees. Napib filosoofilisele tekstile omast argumentatiivsust. Hempel toob küll palju (ja tabavaid) teadusloolisi näiteid, aga ei astu põhjalikumasse kahekõnesse näidete teistsuguste filosoofiliste tõlgendustega, justkui neid ei olekski.[1]