Logoteraapia

Logoteraapia on eksistentsiaalse psühhoteraapia liik, mis põhineb elu tähenduse ja seesmise mõtte otsingul. Logoteraapia rajaja oli Austria psühhiaater Viktor Frankl. Logoteraapia eksistentsianalüüsi põhimõtted peegelduvad selgelt Friedrich Nietzschelt laenatud mõtteteras: see, kellel on, mille nimel elada, suudab välja kannatada peaaegu igasugused olud, kuidas elada.

Uue psühhoteraapilise koolkonna tekkimine

1930. aastal kaitses Viktor Frankl doktorikraadi arstiteadustes. Uue psühhoteraapilise koolkonna – logoteraapia ja eksistentsiaalse analüüsi algsed ideed avaldas ta 1930. aastate lõpul meditsiiniajakirjades. Esimese raamatu “The Doctor and the Soul” ('doktor ja hing') käsikiri valmis II maailmasõja eelõhtul, kuid jõudis trükki alles 1955. aastal USA-s. Olulise jälje Viktor Frankli vaadete kujunemisele jättis sõda: aastad 1942–1945 veetis ta koonduslaagrites, jagades miljonite teiste juutide saatust. Hiljem on ta seda aega iseloomustanud hinge vastupidavuse kehastusena olukorras, kus vaim ja keha olid rusudes ja kannatasid. Samast perioodist pärineb sügavalt läbitunnetatud tõde: “inimene, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja ükskõik millise – kuidas” (mõtte esmase sõnastamise au kuulub Nietzschele). Koonduslaagris jälgis Frankl, kuidas reageerivad inimesed erakordsetele kannatustele. Ta tõdes, et kuigi enamik murdus ning eelistas alistuda, leidsid mõned siiski võimaluse säilitada oma hingeline väärikus ja inimlik suhtumine teistesse. Need olid isikud, kes pöörasid Frankli arvates oma tragöödia triumfiks. 1940. aastate lõpp oli Franklile loominguliseks kõrgperioodiks. Aastatel 1946–1950 avaldas ta üksteise järel kaheksa logoteraapia alast teost.

Poleemika Freudiga

Freudiga polemiseerides väidab Frankl, et elus pole alla surutud mitte Eros vaid hoopis Logos – tänapäeva inimesed on üha sagedamini irdunud nii vaimsusest kui ka religioossusest.

Sigmund Freud on öelnud, et sellest hetkest, kui inimene asub otsima elu mõtet, pole ta psüühiliselt enam päris terve. Viktor Frankli XX sajandi keskel väljatöötatud logoteraapiana hingeravi suund lähtub diametraalselt vastupidisest seisukohast. Elu tähenduse ja seesmise mõtte otsing ei ole mitte üksnes loomulik, vaid tihtipeale ka vaimse arengu märk.

Logoteraapia kesksed põhimõtted

Nii nagu enamik teisi humanistliku psühhoteraapia suundi, ei paku ka logoteraapia rangesse süsteemi seatud meetodeid, kuidas raviefekti saavutada. Samas on logoteraapias selgemini kui mõneski teises hingeravi tehnikas välja töötatud selle teraapiaviisi sisu avavad mõisted.

1. Terapeudi ja kliendi vahel luuakse (nii nagu peaaegu kõigis humanistliku psühhoteraapia vormides) usaldav suhe, millega seoses aktsepteeritakse kliendi isikupära ja tema õigust elada ja õnne otsida.
2. Hingelise tühjuse tähenduse mõistmiseks ei püüa seda lihtsalt kõrvaldada, vaid selle ületamise käigus antakse kliendile arusaam elu sügavamast tähendusest. Selles eksistentsi sügavama tähenduseni jäudmise protsessis on kannatust ja ka katarsist ning just see toimibki isiksust arendavalt ja tervendavalt.
3. Klienti julgustatakse tegema elus olulise valikuid ning võtma endale vajalike sammude astumise vastutus. Mõistes, et iga eluline olukord kätkeb endas mitmesuguseid valikuid, hakkab inimene tundma end vaba ja iseseisvana ning veendub oma tegude eest vastutamise vajalikkuses.
4. Keskseks tehnikaks on klienti tema intellektuaalseis otsinguis toetavad küsimused. Logoteraapia on seisukohal, et isegi surm ei suuda elu mõtet röövida. Elu on elamist väärt juba ainuüksi selle enda pärast; hästi elada tähendab kaua elada. Möödunu pole Frankli järgi mitte pihust libisenud liiv, vaid otsekui täidetud salvedega viljaait.
5. Kliendi väärikus taastatakse ka olukorras, kus tuleb lihtsalt vastu panna, mehisus säilitada, kehvad ajad üle elada. Meelekindlus tähendabki tihti kannatlikku leppimist oludega.
6. Logoteraapia järgi peegeldub inimese vaimne tervis võimes mõtestada ja väärtustada oma isikut, rolli, kutseala, püüdlusi, tööd, inimsuhteid, armastust, õpinguid, kogemusi, niihästi möödunud kui siin ja praegu toimuvat. Terapeudi mõistev suhtumine ja professionaalne sekkumine on kliendile toeks mainitud väärtuste ja tähenduste avastamisel.

Paradoksaalne intentsioon

Üheks logoteraapia tõhusaimaks tehnikaks on nn paradoksaalne intentsioon, mis seisneb selles, et hirmude küüsis (nt foobiaseisundis) kliendil lastakse teha just seda, mida ta kardab.

Derefleksioon

Derefleksioon kahandab liialdatud tähelepanu iseenda (aga ka oma haigusilmingute, kohanemisraskuste jm) suhtes ehk hüperefleksiooni. Selle varal õpib mitmesuguste häirete või vaevuste all kannataja oma tähelepanu sümptomeilt ära tõmbama, viimaseid koomilises valguses nägema ja sel teel tervenema.

Seos budismi ja joogaga

Mitmed uurijad on tõmmanud paralleeli budismi nelja põhitõe (elamisega kaasnevad kannatused; kannatustel on põhjused; kannatuste tekke põhjuseid võib kõrvaldada; kannatuste tekke põhjuste kõrvaldamiseks leidub kindel tee) ja logoteraapia kannatusi õilistava ning kannatustest õppiva elamistarkuse vahele.

Teiselt poolt on logoteraapias ühisjooni karmajoogaga. Frankli kirjeldatud teleoloogilise paradoksi järgi ei kujunda meie iseloomu, eneseusku ja elu mõtestamise viisi mitte niivõrd see, milliseid impulsse me välismaailmast saame, vaid see, kuidas me neile impulssidele vastame.