Lingua ignota

Lingua ignota (ladina keeles 'tundmatu keel') on tehiskeel, mille lõi ja kirjeldas 12. sajandil Rupertsbergi abtiss Hildegard Bingenist. See on üks varasemaid teadaolevaid tehiskeeli.

Hildegard kasutas keele kirjutamiseks 23 tähest koosnevat tähestikku (litterae ignotae).^[1]

Ta esitas keele osalise kirjelduse teoses "Lingua Ignota per simplicem hominem Hildegardem prolata", millest on säilinud kaks käsikirja, mõlemad umbes aastast 1200.^[2] Tekst koosneb 1011 sõnaga sõnastikust tõlgetega ladina, kohati saksa keelde. Enamik neist on nimisõnad, on ka mõned omadussõnad, kõik paistavad olevat väljamõeldud uussõnad. Grammatiliselt põhineb keel ladina keelel, see tähendab, et uued sõnatüved on asetatud ladina keele grammatikasse.^[3]

Lingua ignota eesmärk on teadmata. Samuti ei ole teada, kes peale selle looja keelt tundis. 19. sajandil arvasid mõned, et Hildegard lootis sellest ideaalset, universaalset keelt. Tänapäeval usutakse, et see oli pigem salakeel.

Keelenäide

Ainus säilinud lausenäide on järgmine:

O orzchis Ecclesia, armis divinis praecincta, et hyacinto ornata, tu es caldemia stigmatum loifolum et urbs scienciarum. O, o tu es etiam crizanta in alto sono, et es chorzta gemma.

Need kaks lauset on põhiosas ladinakeelsed ja vaid viis sõna on Hildegardi tehiskeeles. Kuna neist ainult üks (loifol 'inimesed, rahvas') sisaldub 1011-sõnalises sõnastikus, siis oli sõnavara ilmselt veelgi suurem.

Sõnastik

Sõnastik on esitatud sõnarühmadena, esiteks jumalike olendite nimetused, seejärel inimest ja pereliikmeid puudutavad sõnad, siis kehaosad, haigused, vaimulikud ja ilmalikud auastmed ja ametid, päevad, kuud, rõivad, majapidamisesemed ning lõpuks taimed ning vähesed linnud ja putukad.

Esimesed 30 kirjet:

Aigonz: deus (Jumal)
Aieganz: angelus (ingel)
Zuuenz: sanctus (püha)
Liuionz salvator (päästja)
Diueliz: diabolus (saatan)
Ispariz: spiritus
Inimois: homo (inimene)
Jur: vir (mees)
Vanix: femina (naine)
Peuearrez: patriarcha
Korzinthio: propheta
Falschin: vates
Sonziz: apostolus
Linschiol: martir
Zanziuer: confessor
Vrizoil: virgo (neitsi)
Jugiza: vidua (lesk)
Pangizo: penitens
Kulzphazur: attavus (vanavanavanavanaisa)
Phazur: avus (vanaisa)
Peueriz: pater (isa)
Maiz: maler (sic, p.o mater, ema)
Hilzpeueriz: nutricus (kasuisa)
Hilzmaiz: noverca (kasuema)
Scirizin: filius (poeg)
Hilzscifriz: privignus (kasupoeg)
Limzkil: infans (laps)
Zains: puer (poiss)
Zunzial: iuvenis (noorus)
Bischiniz: adolescens (nooruk)

Viited

↑ Bingensis, Hildegardis (circa 1175-1190). Riesencodex. pp. 934, 464v.
↑ Steinmayer E; Sievers, E. (1895). Sachlich geordnete Glossare. Die Althochdeutschen Glossen, Vol. III. lk. 390-404
↑ Barbara Jean Jeskalian, Hildegard of Bingen: the creative dimensions of a Medieval personality." Graduate Theological Union

[1] Bingensis, Hildegardis (circa 1175-1190). Riesencodex. pp. 934, 464v.

[2] Steinmayer E; Sievers, E. (1895). Sachlich geordnete Glossare. Die Althochdeutschen Glossen, Vol. III. lk. 390-404

[3] Barbara Jean Jeskalian, Hildegard of Bingen: the creative dimensions of a Medieval personality." Graduate Theological Union

[1]

[2]

[3]