Leonti Ramenski
Leonti Grigorjevitš Ramenski (vene keeles Леонтий Григорьевич Раменский) (18. juuni 1884 Peterburi – 27. jaanuar 1953 Moskva) oli NSV Liidu botaanik ja ökoloog.
1908 osales ta ekspeditsioonil Kamtšatkale. Ekspeditsiooni juhtis F.P. Rjabušinski ning see uuris Kamtšatka soid ja järvi ning õppis tundma sealseid samblaid ja veetaimi. Ta kirjeldas üksikasjalikult sealseid järvi ja Paratunskaja tundrat ning aitas ilma vaadelda. Koos teiste ekspeditsiooni liikmetega uuris ta Tarjinski lahte, mida tänapäeval nimetatakse Krašeninnikovi laheks, Paratunskaja orgu, Korjaki Sopkat ja Avatša tundrat.
Ta lõpetas 1916 Petrogradi ülikooli. 1911–1928 töötas ta Voroneži kubermangus, sealhulgas Voroneži ülikoolis. 1935 sai ta bioloogiadoktoriks.
Alates 1928 töötas ta Soo- ja Niidukultuuride Riiklikus Instituudis, mis nimetati hiljem ümber V.R. Williamsi nimeliseks Üleliiduliseks Söötade Teadusliku Uurimise Instituudiks. 1932–1934 üldistati tema juhtimisel andmeid eri tüüpi niitude leviku kohta NSV Liidu oblastites ja liiduvabariikides. Ta vastutas nende andmete eest kogu NSV Liidu ulatuses. Tema tööd fütotsönooside kohta said laia tunnustuse osaliseks ning soodustasid heinamaade ja karjamaade ratsionaalset kasutamist.
Ramenski oli üks maastikumorfoloogia alusepanijaid. Tema järgi on geograafiline maastik kindel maa-ala, millel on ühesugune teke ja minevik, ühesugune geoloogiline aluspõhi, reljeef ja kliima, hüdroloogilised ja soojuslikud tingimused ning biotsönoosid.
Ramenski oli taimkatte diskreetsuse kontseptsiooni kriitik. Ta oli seisukohal, et iga liigi levila on isesugune ning mingi piirkonna kliima ja teiste elutingimuste muutudes muutub sealsete liikide levila ja arvukus levila piires teistest liikidest sõltumatult. Ramenski järgi on taimkate taimeliikide asurkondade katkematu mosaiik, mida seovad omavahel sarnased keskkonnatingimused. Sellega astus ta vastu Vladimir Sukatšovi teooriale, mille järgi olid maastikud nagu mingid superorganismid, mis oleks võimaldanud looduses maastikele kindlaid piire tõmmata. Sukatšovi seisukohad olid väga mõjukad, seetõttu oli Ramenski oma elu ajal põlu all ja kogu tema tunnustus on saabunud alles surma järel.
Ta kirjeldas paljude niidutaimeliikide autökoloogilisi parameetreid.