Lembit Visnapuu

Lembit Visnapuu (sündinud 2. detsembril 1936 Valgas) on eesti füüsik ja patentoloog.

Lembit Visnapuu 1996. aastal

Elulugu

Visnapuu sündis politseinik Juhan Visnapuu peres. Aastatel 1944–1949 õppis ta Valgamaal Kuigatsi mittetäielikus keskkoolis. 1949. aastal küüditati ta koos ema ja vanaemaga Siberisse Novosibirski oblasti Tšistoozjornoje rajooni, kus keeleliste ja olmeraskuste tõttu pidi algul (1949–1952) töötama Barabo-Judinski sovhoosis lamburina. Õppinud töö kõrvalt selgeks vene kõnekeele, asus Visnapuu 1952. aastal õppima kohalikus keskkoolis, mille lõpetas 1956. Aastatel 1956–1957 õppis ta Novosibirski Riiklikus Pedagoogilises Instituudis füüsikat.

Pärast asumiselt vabastamist naasis Visnapuu 1957. aastal kodumaale ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1962. aastal teoreetilise füüsika erialal.

1962. aastal suunati ta tööle Tartu Riikliku Ülikooli üldfüüsika kateedrisse, kus oli uurimistööd alustanud juba 1958. aastal üliõpilasena. Aastatel 1968–1970 õppis ta sama ülikooli aspirantuuris geofüüsika erialal. 1975. aastal kaitses Visnapuu Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika-matemaatikakandidaadi teadusliku kraadi elektrofüüsika erialal väitekirjaga "Elektroaerosoolide genereerimise teoreetiline ja eksperimentaalne uurimine vedelike pneumaatilisel pihustamisel elektriväljas".

Aastatel 1974–1977 õppis ta Moskva Riiklikus Patendiinstituudis patentoloogia erialal. 1975–1976 täiendas end Tšehhoslovakkia TA Füüsikalise Keemia ja Elektrokeemia Instituudis. 1978. aastal sai ta vanemteaduri teaduskutse elektrofüüsika erialal.

Töökäik Tartu Ülikoolis

• 1958–1965 Matemaatika-loodusteaduskond, üldfüüsika kateeder, laborant ja vanemlaborant;
• 1965–1967 Aeroionisatsiooni ja elektroaerosoolide probleemlaboratoorium, vaneminsener;
• 1969–1970 Füüsika-keemiateaduskond, üldfüüsika kateeder, nooremteadur;
• 1971–1975 Aeroionisatsiooni ja elektroaerosoolide probleemlaboratoorium, vanemteadur;
• 1975–1976 Aeroionisatsiooni ja elektroaerosoolide probleemlaboratoorium, laborijuhataja;
• 1976–1978 Füüsika-keemiateaduskond, üldfüüsika kateeder, vanemõpetaja;
• 1978–1983 Aeroionisatsiooni ja elektroaerosoolide probleemlaboratoorium, laborijuhataja;
• 1983–1993 Keskkonnakaitse füüsika laboratoorium, laborijuhataja;
• 1993–1995 Õppe- ja teadustöö arenduskoda, direktor.

Teadustöö

Tema teadustöö põhisuunad on olnud loodusteadused (bio- ja keskkonnateadused, keskkonnaseisundi parandamine) ja tehnika, füüsika (Aeroioonide füüsika, genereerimine ja rakendused. Aerosoolifüüsika, aerosooliosakeste genereerimine ja elektriseerimine ning rakendused. Staatiline elekter, neutraliseerimine). Maateadused (Atmosfääriioonide mõõtmine). Meditsiinitehnika (Aerosooligeneraatorite konstrueerimine).

Tal on ilmunud ligi 200 teaduspublikatsiooni. Ta on ka 60 leiutise autor või kaasautor (aeroionisaatorite ja elektroaerosooligeneraatorite loomine ning nende rakendamine meditsiinis, veterinaarias, põllumajanduses. Enamik leiutisi kujutab endast seadmeid vedelike pihustamiseks, ravimite inhaleerimiseks, siseõhu värskendamiseks ja vee puhastamiseks.

Teaduskorralduslik tegevus

• 1965–1970 NSV Liidu Teaduse ja Tehnika Riikliku Komitee teadusnõukogu liige.
• 1971–1989 Üleliidulise Veterinaarsanitaaria Teadusliku Uurimisinstituudi koordinatsiooninõukogu liige.
• 1975–1976 ja 1978–1983 Tartu Riikliku Ülikooli Aeroionisatsiooni ja elektroaersoolide probleemlaboratooriumi juhataja.
• 1983–1993 Tartu Riikliku Ülikooli Keskkonnakaitse füüsika laboratooriumi juhataja.
• 1993–1995 Tartu Riikliku Ülikooli Õppe- ja teadustöö arenduskoja direktor.

Muu tegevus

Alates 1996. aastast on ta asutanud ja juhatuste liikmena juhtinud 11 ettevõtet (kinnisvara, hoonete ja üürimajade haldus; kodanikuõiguste kaitse ja eestkoste; teatud elanikegrupi huvide kaitse ).

Tunnustus

• 1967 Nõukogude Eesti riiklik preemia (teaduskollektiivi liikmena)
• 1968–1988 kümme NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse medalit
• 1982 Eesti NSV teenelise leiutaja aunimetus