Latiinid

Latiinid olid Latiumis elanud itaalikute hõim; elasid Tiberi alamjooksu ja Albanuse massiivi vahel ning Kesk-Itaalia rannikualadel.

Umbes 8. sajandil eKr tekkis latiinidel kogukondade liit (keskus Alba Longa). Juba varakult tegelesid latiinid põllunduse ja karjandusega ning oskasid maad kuivendada. Nad elasid kindlustatud asulais ning neil olid ühised pühamud.

6. sajandil eKr sai hakkasid latiinide aladele peale suruma roomlased.

496 eKr võitsid roomlased latiine Regilluse järve ääres (Regilluse järve lahing). 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.

Tänu roomlaste survepoliitikale alustas latiinide liit 340 eKr Rooma-vastast ülestõusu ehk nn Latiinide sõda, mis lõppes 338 eKr latiinide lüüasaamisega. Latiinide liit kaotati, osa nende linnu liideti Rooma riigiga, osa allutati lepingutega. Nende linnadel oli sestpeale piiratud (latiini) kodanikuõigus (ius sine suffragio). Alles pärast Liitlassõda (90–88 eKr) said latiinid Rooma kodanikuõiguse.