Jalaväe lahingumasin

Jalaväe lahingumasin (infantry fighting vehicle, IFV; боевая машина пехоты, БМП) on soomustatud lahingumasin, mis on mõeldud isikkoosseisu toimetamiseks lahinguväljale ja neile seal otsese tuletoetuse pakkumiseks.

Esimene õnnestunud ja massiliselt toodetud seeria-lahingumasin BMP-1 Venemaal postamendil

OSCE defineerib ühtlasi lahingusoomuki kui soomustatud lahingumasina, mis võimaldab sõduritel soomuskatte alt anda tuld vastase pihta ja millel on vähemalt 20 mm kaliibriga kahur ning vahel ka tankitõrjesüsteem.

Ajalugu

Esimesed lahingumasinad

Esimene laialdaselt kasutatud jalaväe lahingumasin oli Lääne-Saksamaal toodetud Schützenpanzer 12-3, mis teenis Bundeswehris 1958. aastast kuni 1980. aastate alguseni. Pardarelv oli 20 mm kahur ja masin mahutas pooljao suuruse üksuse.

Nõukogude Liit avalikustas 1967. aastal lahingusoomuki BMP-1. Masinal oli madal profiil ja väga hästi kavandatud esisoomus, mis pakkus täielikku kaitset NATO standardse 12,7 mm kaliibrilise kuulipilduja vastu ja osalist kaitset ka 20 mm Oerlikoni automaatkahuri vastu. Pardarelvastus oli BMP-1-l 73 mm sileraudne kahur ja 9M14 Maljutka (NATO AT-3 Sagger) juhitavad tankitõrjeraketid. Sellise relvastusega võis Nõukogude lahingumasin ohustada isegi NATO lahingutanke.

Isikkoosseis võis astuda kontakti masinas, mis oli ise täiesti suuteline pidama lahingut, selle tulemusel oli ühendväeliikide rünnaku doktriin jõudnud kõige madalamale, taktikatasandile.

Eri riikide lahingumasinate arendus

Esimene NATO riikides massiliselt toodetud korralik jao lahingumasin oli Lääne-Saksamaa Marder, mida töötati välja 1960. aastate vältel ja mis võeti ametlikult relvastusse 1971.

Lõuna-Aafrika Vabariigis töötati 1971. aastaks välja esimene ratastel liikuv lahingumasin Ratel, mis arenati nii, et see oleks võimalikult mobiilne ja suure tulejõuga. Rõhku pandi just kiirusele, kuna masin pidi pidama sammu kiirete rünnakutega ja tihti liikuma vaenulikel aladel. Lõuna-Aafrika väed olid varem liikunud Briti Bedford MK veokites või Lääne-Saksa Unimogides, kuid kumbki soomustamata masin ei sobinud Aafrika keerulise maastikuga ega pakkunud kaitset miinide eest. Rateli kere oli seevastu mõeldud vastu pidama ka tankitõrjemiinide plahvatusele. Lõuna-Aafrika piirisõjas kasutati mõningase eduga 90 mm pardakahuriga Ratelit ka tankitõrjesoomukina tankidega võitlemisel.

Pärast BMP, Marderi ja ka ratastel Rateli edu võtsid ka teised riigid jalaväe lahingumasinad enda relvastusse. USA valmistas M2 Bradley, Ühendkuningriik Warriori, Jaapan 89FV, Hiina RV ZBD-97, India Abhay, Kanada LAV III, Hispaania ASCOD Pizarro, Itaalia Dardo, Prantsusmaa AMX-10P ja VBCI ning Rootsi CV90.

Enamikul lääneriikide jalaväe lahingumasinatel ei kasutata enam BMP ja Rateli stiilis suurekaliibrilisi sileraudseid kahureid, tankitõrjeks eelistatakse pigem suurema tulekiiruse ja täpsemaid väiksemakaliibrilisi relvi.

Lahingumasinad Eesti kaitseväes

1990. aastate algul võeti lahkuvalt Vene armeelt üle üks töötav, kuid tehnikaõppe näitlikustamiseks osaliste läbilõigetega kerega BMP-1, mis seisis 1990. aastail Jägala sõjaväelinnakus (Kalevi üksik-jalaväepataljonis). Lahinguväljaõppes see ei osalenud. Hiljem anti seismajäänud masin üle Eesti Vabadusvõitluse Muuseumile Lagedil.

Rootsi jalaväe lahingumasin Stridfordon 90 (CV9040)

2014. aasta detsembris allkirjastati Eesti ja Madalmaade vahel leping 44 lahingumasina CV90 ostuks. Masinad olid küll kasutatud, kuid vanim neist oli tollal vaid seitse aastat vana. Ostetud lahingumasinad kuuluvad Scoutspataljoni relvastusse ning nende kasutamise eesmärk on tagada manöövrivabadus, suurem tulejõud ja parem kaitse. Masinad saabusid Eestisse järk-järgult aastatel 2016–2018.

Kirjeldus

Üldiseloomustus

Jalaväe lahingumasina ülesanne on soomusjalaväe allüksuse (dessant) või pealeehitatud relvasüsteemi transport lahinguväljale ning osalemine lahingutegevuses koostöös tankide ja muu lahingutehnikaga. Lahingumasinad paiknevad lahinguväljal oma soomusjalaväelastele võimalikult lähedal, toetades neid soodsalt positsioonilt oma pardarelvade tulega. Lähedus lahinguväljal võimaldab soomusjalaväelastel manöövriks kiirelt masinale asuda.

Jalaväe lahingumasinaid on relvastatud vähemalt ühe kuulipilduja ja (automaat- või poolautomaat-) kahuriga. Lisaks kuulub nende relvastusse tavaliselt tankitõrjeraketikompleks, samuti suitsugranaadiheitjad. Uuemate masinate relvastuses võib olla automaatgranaadiheitja. Enamasti on jalaväe lahingumasinad relvastatud 20–40 mm kaliibrilise kahuriga, kuulipildujatorni ja tankitõrjerakettidega.

Neil on hea maastikuläbivus ja liikuvus, osa lahingumasinaid on ka amfiibsed. Roomikveermik võimaldab liikuda hõlpsalt ka ebatasasel pinnasel ja lumes, kus ratasmasinad võivad jääda hätta. See on vajalik lahinguväljal positsiooni valikuks ja jalastunud dessandile järgnemiseks. Enamik lahingusoomukeid sõidab roomikutel, kuid on ka ratastega variante.

Kaitstuse suurendamiseks lahingus on lahingumasinatel tugevam soomuskaitse kui soomustransportööridel, kuid hea liikuvuse säilitamiseks on see siiski nõrgem kui tankidel. Soomuskiht on küll tunduvalt õhem kui lahingutankidel, kuid suuremakaliibrilise relvaga sõidukid on lahinguväljal ohtlikud pea kõigele muule.

Jalaväe lahingumasinad erinevad soomustransportööridest, mille relvastus on mõeldud kõigest enesekaitseks ja mis pole mõeldud otseseks lahingukontaktiks, vaid ainult isikkoosseisu transpordiks. Lahingusoomukitel seevastu on raskem relvastus ja nendega varustatud soomusjalaväe üksused võitlevad tihti otse masinatelt.

Moodsas asümmeetrilises sõjas, kohalikes kriisides ja linnakeskkonnas on jalaväe lahingumasinad domineerivas positsioonis tänu tulejõu, kaitstuse ja mobiilsuse heale tasakaalule. Masinaid võib kasutada nii täielikus sõjas kui ka väiksema intensiivsusega konfliktis või rahuvalvemissioonidel. Uuematel mudelitel on väliparanduste lihtsustamiseks suur rõhk modulaarsusel.

Kaitse

Üldiselt on jalaväe lahingumasinate kaitse suure liikuvuse tagamiseks kergem, õhem ja väiksema keerukusega kui tankidel. Siiski on soomus piisav, et kaitsta raskekuulipildujatule, mürsukildude ja käsirelvade tule eest. Vaatamata vastavale võimekusele pole lahingusoomuki eesmärk sõdida tanki vastu, selleks kasutatakse seda vaid hädaolukordades või teiste tankide toetusega, mille tõttu võib jalaväe lahingumasina soomus olla tunduvalt õhem. Soomus peab olema piisav, et kanda jalavägi lahinguolukorda ja siis jalastunud elemendile pardarelvadega tuge pakkuda.

Soomuse paksus erineb suuresti. Kergemad versioonid peatavad 12,7 mm kuule, raskemad masinad, näiteks Rootsi CV90 ja Venemaa BMP-3, peatavad esisoomusega 30 mm kahuri mürske. Küljed, katus ja põhi on üldiselt vähem soomustatud. Samuti on tarvis meeskonda kaitsta nii tankitõrje- kui ka jalaväemiinide vastu.

Moodsamad lahingusoomukid, nagu Soome Patria AMV, on ehitatud modulaarsete soomusplaatidega, mis võimaldab masinaid vastavalt konflikti vajadustele ümber ehitada või õhutranspordiks kergemaks muuta. Venemaa BMP-3 uuematel mudelitel on aktiivkaitse, mis on võimeline õhkima rakette, mille lennukiirus on kuni 700 meetrit sekundis.

Kõige levinum kaitsemeede on suitsugranaadid, mida võib kasutada visuaalse sihtimise vastu või ka oma jalaväedessandi katteks. Mõned mudelid, näiteks Prantsuse VBCI, kasutavad ka infrapunasensorite vastu mõeldud rakette, mis segavad soojusel põhinevaid sihtimissüsteeme.

Eristatakse ka rasket jalaväe lahingumasinat, mille soomus on võrdväärne tanki soomusega. Sellised masinad on näiteks Venemaa T-15 Armata, mille kere põhineb T-14 lahingutankil. Iisraelis kasutatav Namer põhineb Merkava IV lahingutankil ja kuigi enamik mudeleid on ehitatud soomustransportöörideks, on masinale võimalik paigaldada kahuriga torn.

Relvastus

Pearelv on enamikul lahingumasinatel kahur, mille kaliiber jääb vahemikku 20–40 mm, kuigi Venemaa ja Hiina päritolu masinatel on tihti peal ka 100 mm sileraudne kahur. Relvastus on efektiivne nii kergelt soomustatud masinate, jalaväe, helikopterite kui ka madalalt lendavate lennukite vastu. Laskemoona liigid on lisaks tavalisele veel näiteks lõhke-, süüte- või soomustläbistav moon. Kasutusel on ka programmeeritava sütikuga õhus plahvatavad mürsud, mis on efektiivsed kindlustatud positsioonide ja helikopterite vastu.

Paljudel lahingumasinatel on torni lisatud väiksema kaliibriga kuulipilduja, kõige levinum variant on 7,62 mm kaliibriga. On ka suurema kuulipildujate arvuga masinaid (näiteks Venemaa BMP-3, millel on esiotsas kaks kuulipildujat). Samuti on paljud lahingumasinad ehitatud avadega, läbi mille jalavägi võib avada tule kaitsest loobumata.

Mõned lahingumasinad on varustatud tankitõrjerakettidega. Enamasti on tegu keskmaarakettidega (2000–4000 m), kuid on ka suurema ulatusega variante. Samuti võivad masinad kanda õhutõrjerakette või kombinatsioone mõlemast. Uuematel lahingumasinatel on relvastuses ka granaadiheitjad. Paljudel masinatel on suitsugranaadiheitjad enda varjamiseks.

Liikuvus

Mõned jalaväe lahingumasinad on suutelised liikuma vee all, paljusid on võimalik transportida lennukitega. Venemaa BMD-seeria ja Hiina RV ZBD2000 masinaid võib langevarjuga saata otse lahinguväljale.

Ratasmasinad on suutelised läbima pikki vahemaid, roomikmasinaid transporditakse rongi või veokiga. Nii roomik ise kui ka roomikmasina suurem mass lõhuvad teid palju kiiremini kui ratasmasinad. Paljudel ratasmasinatel on seadmed, mis võimaldavad sõita edasi ka katkise rehviga. Samuti on ratasmasina tippkiirus teedel oluliselt suurem.

Roomikmasina veermikku on seevastu raskem kahjustada. Samuti pakuvad roomikud palju paremat manööverdamisvõimet poolkinnisel maastikul. Erinevalt ratasmasinast ei saa roomikmasinat peatada kumminaeltega. Kuna jalaväe lahingumasinad opereerivad tihti tankidega koos, on roomikmasinatel nendega võrdne liikumisvõime. Ratasmasinad peaksid tihti maha jääma ning tankid jääksid ilma jalaväe toest ja lahingusoomukid tankide kaitsest.

Roomikumasinad saavad liikuda palju raskemates tingimustes ja vastasel on seetõttu raskem ennustada rünnaku suunda. Enamik riike kasutab ratastel soomukeid ainult toetusoperatsioonidel või rahuvalvemissioonidel, lahingus eelistatakse roomikmasinaid.

Liikuvust vähendab suurem mass, mis kasutuse käigus võib kasvada kuni 30 protsenti lisasoomuse paigaldamisega.

Tuntud lahingumasinaid

• 
  BMP-1 – maailma esimene, NSV Liidu jalaväe lahingumasin
• 
  Venemaa jalaväe lahingumasin BMP-2
• 
  Venemaa jalaväe lahingumasin BMP-3
• 
  Saksamaa jalaväe lahingumasin Marder 1
• 
  Ameerika Ühendriikide jalaväe lahingumasin M2 Bradley
• 
  Suurbritannia jalaväe lahingumasin Warrior
• 
  Kanada jalaväe lahingumasin LAV 6
• 
  Rootsi jalaväe lahingumasin Stridfordon 90 (CV9040)
• 
  Ameerika Ühendriikide jalaväe lahingumasin Stryker M1126

Eestikeelsest terminist

2014. aastal korraldati Kaitseministeeriumi eestvedamisel võistlus uute sõjandusterminite leidmiseks, kus üritati leida kompaktsemat vastet ka lahingumasina tarvis. Äramärkimist leidis rauter, ent võidusõnaks seda ei loetud (ehkki meedias on eksitavalt nii väidetud). Üks häirivaid kõrvalseoseid oli asjaolu, et "rauter" sarnaneb Saksa sõjakurjategija SS-Brigadeführer Hanns Albin Rauteri nimega, kes tegutses teise maailmasõja ajal okupeeritud Hollandis, kust Eesti otsustas lahingumasinaid hankida.

Vaata ka

• Dessandi lahingumasin
• Soomustransportöör
• Soomusauto
• Tank