Lübecki toomkirik

Vaade toomkirikule kagust

Toomkiriku põhiplaan

Lübecki toomkirik (saksa keeles Lübecker Dom, Dom zu Lübeck) on esimene suur telliskirik Läänemere ääres, see pühitseti 1247. aastal. Kiriku kaitsepühakud on Ristija Johannes, püha Blasius, Maarja ja Nikolaus.

Kirik on oma 130 meetrise pikkusega üks pikimatest telliskirikutest. Toomkirikus asub muude kunstivarade hulgas Bernt Notke nikerdatud triumfirist.

Ajaloost

1173. aastal pani Heinrich Lõvi kiriku donaatorina paika tulevase Lübecki piiskopkonna peakiriku nurgakivi. Algselt pühitseti hoone Ristija Johannesele ja pühale Nikolausele. Algselt romaani vormides püstitatud kirik valmis 1230. aasta paiku, kuid aastail 1266–1335 ehitati see ümber gooti kodakirikuks, kõrgendades külglöövide võlve kesklöövi võlviga samale, 21 meetri kõrgusele. 14. sajandi keskpaigas järgnes hoone pikendamine – piiskop Heinrich II ajal ehitati juurde gooti vormides idapoolne kooriruum, mis valmis 1341. Ehituse käigus lammutati romaanipärane apsiid alusmüürideni ja juurdeehitus kasvatas hoone pikkust poole võrra. Vanemat ja uuemat hooneosa saab eristada tugede järgi – ehitise vanemas osas toetavad võlve massiivsed kandilised piilarid, gooti kooriruumis aga saledad ümarsambad. Pikihoone külgedele ehitati gooti perioodil rida külgkabeleid, mille sisustus pärineb osaliselt barokiajast.

Reformatsioonini allus toomkapiitel ainult piiskopile ja mitte linna raele, alates reformatsioonist kuni 1803. aastani oli kirik linna ja toomkapiitli ühisvalduses ja pärast toomkapiitli laialisaatmist kuulus ainult linnale. Lübecki toomkloostri hoonetest sai 19. sajandi lõpul Lübecki toommuuseum.

1942. aasta 28.–29. märtsil (palmipuudepühal) pommitasid liitlaste õhuväed rusudeks viiendiku linnast ja kiriku lähedale langenud pommide tõttu varises kooriruumi idapoolne võlv ning hävis 1696. aastast pärit altar. Toommuuseumist alguse saanud tulekahju levis kiriku puitsõrestikuni ja pühapäeva keskpäeval varisesid tornid. Arp Schnitgeri ehitatud orel hävis tules, kuid tulekahjust õnnestus päästa siiski palju kiriku sisustust, sealhulgas triumfirist, koorivõre ja rida keskaegseid tiibaltareid. 1946. aastal varises põhjapoolse transeptiharu viil ja purustas peaaegu täielikult põhjaeeskoja.

Katedraali taastati aastakümneid, tööd lõpetati alles 1982. aastal.

2002. aastal tehti ettepanek uurida Arp Schnitgeri oreli taastamise võimalust. Otsustati, et rekonstruktsioon on võimalik, kuid selle alustamist pole otsustatud.