Kurt Schneider

Kurt Schneider (7. jaanuar 1887 – 27. oktoober 1967) oli saksa psühhiaater, kes on andnud panuse skisofreenia ja isiksushäirete olemuse uurimisse.

Elulugu

Schneider sündis Crailheimis Württembergi kuningriigis. Ta õppis meditsiini Berliinis ja Tübingenis ning pärast sõjaväeteenistust I maailmasõjas sai psühhiaatri kvalifikatsiooni. 1931. aastal asus ta juhtima Saksamaa Psühhiaatriliste Uuringute Instituuti Münchenis. Ta lahkus sealt eugeenika leviku ajal ja töötas Teise maailmasõja ajal arstina Saksa armees. Pärast sõda asutas ta koos Karl Jaspersiga Heidelbergi psühhiaatriakooli. Ta töötas seal dekaanina kuni pensionile jäämiseni 1955. aastal.

Panus psühhiaatriasse

Isiksushäired

Schneider defineeris "psühhopaatilist" isiksust kui indiviidi, kes kannatab oma isiksuseomaduste pärast või põhjustab nendega ühiskonnale kannatusi. Ebanormaalne isiksus on suuresti kaasasündinud, aga võib areneda ka isikliku arengu jooksul või väliste mõjutuste tõttu. Ta arvas, et ebanormaalne isiksus on statistiline kõrvalekalle normist. Tema eesmärk oli, et diagnoosid oleksid moraalselt neutraalsed ja põhineksid teadusel. Ta arvas, et normaalse isiksuse dimensioonid ja patoloogia tüübid on tehislik konstrukt. Kategoriaalset süsteemi saab kasutada normaalse isiksuse kirjeldamisel, aga normaalsetest isiksusedimensioonidest ei saa tuletada kliiniliselt olulisi ebanormaalsuse tüüpe.

Tema isiksushäirete tüpoloogia põhineb kliinilisel vaatlusel. Ta pakkus välja 10 psühhopaatilist isiksust:^[1]

hüpertüümik – aktiivne, optimistlik
depressiivne – skeptiline, (enese)kriitiline
ebakindel – jaguneb sensitiivseks ja anankastseks
fanaatik – pidurdamatu, võitlushimuline
tähelepanu otsiv – otsib uudsust ja tähelepanu
labiilne – kõikuv meeleolu, impulsiivne, ebaküps
plahvatav – impulsiivselt vägivaldne, pahur, ründab
tundetu – kalk, kaastundeta
tahtejõuetu – kuulekas, kergesti mõjutatav
asteeniline – keskendub hüpohondriliselt oma kehale

Schneideri töö on mõjutanud ka järgnevaid tüpoloogiad, sealhulgas praegusi isiksushäirete klassifikatsioone DSM-IV-s ja RHK-10-s. Schneiderile on ette heidetud, et tal ei õnnestunud luua hinnanguvaba mitte hukkamõistvat diagnostilist süsteemi. Schneider ise kritiseeris Kraepelini ja teisi, kelle isiksuse diagnoosid põhinevad moraalsel hinnangul, kuid sama kehtis ka tema enda tüpoloogia kohta. Schneider tunnistas et "ühiskonna kannatus" on täiesti subjektiivne kriteerium, kuid arvas, et teaduslikes uuringutes on võimalik seda vältida, kuna tegeletakse laiema statistilise kategooriaga, mis on tema hinnangul kaasasündinud ja seega suures osas päritav.

Skisofreenia

Schneideri panus oli skisofreeniale iseloomulike esimest järku sümptomite kirjeldamine. Esimest järku sümptomid on olnud viimastes diagnostilistes süsteemides väga olulisel kohal, nii RHK-10 kui ka DSM-III ja DSM-IV järgi on esimest järku sümptomite olemasolu skisofreenia diagnoosi panemiseks vajalik. Kriitikute hinnangul aga ei ole need sümptomid omased ainult skisofreeniale.

Schneideri esimest järku sümptomid on:^[2]

auditoorsed hallutsinatsioonid – omavahel vestlevate häälte kuulmine; hääled, mis kommenteerivad haige käitumist, mõtete kajamine
passiivsuse kogemine (haigel on kogemus, et vaim või keha on välise mõju kontrolli all)
mõtete äravõtmine
mõtete sisestamine
mõtete levimine
luululine tajumine (normaalne tajukogemus seostatakse veidra järeldusega)

Esimest järku sümptomite olulise üle diagnoosmisel on palju vaieldud. Uuringute põhjal ei ole piisavalt infot ei Schneideri väidete ümberlükkamiseks ega ka kinnitamiseks. Kuid nii DSM-IV kui ka RHK-10 asetavad esimest järku sümptomitele suuremat rõhku kui selleks on empiiriliste uuringute põhjal alust.^[3]

Viited

↑ Schneider K. Psychopath ische Persönlichkeiten. In: Klinische Psychopathologie. 11 . Unveränderte Auflage. Stuttgart, Germany: Thieme Verlag; 1976:17–39.:.
↑ Schneider, K. Clinical Psychopathology. New York: Grune and Stratton. 1959.
↑ [1], Nordgaard, J., Arnfred, S. M., Handest, P., & Parnas, J. (2008). The diagnostic status of first-rank symptoms. Schizophrenia bulletin, 34(1), 137-154.

[1] Schneider K. Psychopath ische Persönlichkeiten. In: Klinische Psychopathologie. 11 . Unveränderte Auflage. Stuttgart, Germany: Thieme Verlag; 1976:17–39.:.

[2] Schneider, K. Clinical Psychopathology. New York: Grune and Stratton. 1959.

[3] [1], Nordgaard, J., Arnfred, S. M., Handest, P., & Parnas, J. (2008). The diagnostic status of first-rank symptoms. Schizophrenia bulletin, 34(1), 137-154.

[1]

[2]

[3]