Krooniline glomerulonefriit
Krooniline glomerulonefriit on progressiivse kuluga neerupäsmakeste immuunpatoloogiline põletik, mille tagajärjel hävivad nefronid ning tekib sekundaarne kortsneer. Väga sageli on kroonilise glomerulonefriidi tagajärjeks äge neerupuudulikkus.
Etioloogia ja patogenees
[muuda | muuda lähteteksti]Krooniline glomerulonefriit võib olla nii primaarne kui ka sekundaarne. Primaarse vormi korral pole võimalik kindlaks teha sellele eelnenud ägedat neerupõletikku, sekundaarne krooniline glomerulonefriit aga järgneb ägedale neerupõletikule.
Patogeneesi alusel võib kroonilise glomerulonefriidi jagada 4 rühma:
- Streptokokilise geneesiga ja mõnede muude nakkuste järgne immuunpatoloogiline krooniline glomerulonefriit – haigus on infektsioos-allergilise gomerulonefriidi tagajärg. Seda iseloomustavad mesangiumirakkude proliferatsioon, normaalse paksusega päsmakeste kapillaaride basaalmembraan ning antikehade normaalsest suurem kontsentratsioon vereseerumis.
- Isoleeritud mitteinfektsioosne immuunpatoloogiline krooniline glomerulonefriit – selle haiguse etioloogiliste faktorite hulka kuuluvad seerumtõbi, ülitundlikkus ravimite vastu, vaktsiinide süstimine, külmetus. Antud vormile on iseloomulik neerupäsmakeste basaalmembraani kahjustus.
- Süsteemsete haigustega kaasnevad nefriidid – need arenevad peamiselt reumatoidartriidi, kollagenooside, hemoraagilise vaskuliidi jt sidekoehaiguste korral.
- Kroonilise glomerulonefriidi erivormid – näiteks radiatsioonist põhjustatud neerupõletik, perekondlik nefriit, rasedustoksikoosi tagajärjel arenev nefriit.
Kliiniline pilt
[muuda | muuda lähteteksti]Kliiniliselt saab kroonilisel glomerulonefriidil eristada 4 vormi:
- latentne krooniline glomerulonefriit – vererõhk pole üldjuhul kõrgenenud, esinevad tursed, mikro- ja makrohematuuria, langeb neerude kontsentratsioonivõime. Haigus läheb üle asoteemiliseks krooniliseks nefriidiks.
- hüpertooniline krooniline glomerulonefriit – iseloomulikeks tunnusteks on mõõdukas hematuuria ja proteinuuria, samuti südamepuudulikkus, võivad esineda psüühikahäired ning arteriaalse hüpertensiooniga kaasnevad selleised tüsistused nagu müokardiinfarkt ja ajuinsult.
- nefrootiline krooniline glomerulonefriit ehk nefrootiline sündroom – ulatuslikud tursed, tugev proteinuuria, mikrohematuuria, kolesteroolitaseme kõrgenemine, oliguuria, neerude kontsentratsioonivõime püsib normi piires.
- kroonilise glomerulonefriidi segavorm – sageli esinevad tursed, tugev proteinuuria, hüperkolesterineemia, oliguuria, aneemia, mikrohematuuria ning vererõhu kõrgenemine. Neerude kontsentratsioonivõime on häiritud.
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Kroonilise glomerulonefriidi enamiku vormide korral rakendatakse soolavaba dieeti, mis tähendab naatriumkloriidi hulga vähendamist toidus 1-2 grammile ööpäevas. Medikamentidest rakendatakse kindlasti metindooli, mis annuses 75–50 mg päevas 2–12 kuu vältel vähendab proteinuuriat, pidurdub fibriini ladestumine glomerulaarkapillaarides. IgG kontsentratsiooni vähendamiseks rakendatakse 2–2,5 mg asatiopriini kehamassi 1 kg kohta. Rakulise ja humoraalse immuunsuse vähendamiseks kasutatakse ka kloorbutiini annuses 0,1–0,2 mg/kg 3–8 kuu vältel ja tsüklofosfamiidi 100 mg päevas 6 kuu vältel.