Koperniku printsiip

Koperniku printsiip on filosoofiline printsiip, mille kohaselt inimesel ei ole Universumis erilist, väljavalitud kohta.

Tõlgendused ja versioonid

Koperniku printsiibil on erinevaid tõlgendusi.

Tugev versioon

Tugevas versioonis on tegemist antiteleoloogilise printsiibiga, mille kohaselt inimesel vaatlejana ei ole Universumis erilist asendit ning universum ei ole ka mingil muul moel inimesele kui eesmärgile orienteeritud.

Nõrk versioon

Nõrgas versioonis piirdub Koperniku printsiip sellega, et inimesel kui vaatlejal pole Universumis erinevat asendit.

Keskpärasuse printsiip

Koperniku printsiibi erikuju on keskpärasuse printsiip (Mediocrity Principle, the Principle of Mediocrity), mille kohaselt inimese ümbrus (Maa, Päike) ei ole eriline, vaid Universumile tüüpiline.

Nimetus ja seos kopernikliku pöördega

Nimetuse võttis esimesena kasutusele 1960 astronoom Hermann Bondi. Stephen Hawking ja G. F. R. Ellis kasutasid seda oma raamatus "The Large Scale Structure of Space-Time" 1973.

Nimetus vihjab paradigmamuutusele, mis jättis kõrvale Ptolemaiose maailmasüsteemi, mis paigutas Maa Päikesesüsteemi keskmesse. Mikołaj Kopernik näitas, et taeva liikumisi saab seletada ilma, et Maa (või miski muu) oleks süsteemi geomeetrilises keskpunktis. Seega osutus eeldus, et me teeme vaatlusi erilisest asukohast, ülearuseks. Tegelikult küll asendus geomeetriline maailmasüsteem heliotsentrilise maailmasüsteemiga. Seda paradigmamuutust nimetatakse koperniklikuks pöördeks.

Kosmoloogiline printsiip

Kosmoloogias esineb Koperniku printsiip kosmoloogilise printsiibina, mille kohaselt Universum on suurtes mastaapides üldiselt homogeenne ja isotroopne. Seda ei võeta pelgalt filosoofilise printsiibina, vaid lähtutakse ka kaalutlusest, et oluline kõrvalekalle homogeensusest ja isotroopsusest suurtes mastaapides oleks statistiliselt ebatõenäoline, ning sellest, et mitmesugused vaatlusandmed on seda seni kinnitanud.

Kas Maal on unikaalsed tingimused?

Koperniku printsiipi sõnastatakse vahel ka nii: Maa ei ole unikaalne ning Universumis peab olema palju analoogiliste tingimustega süsteeme. Seda võib võtta ka keskpärasuse printsiibi sõnastusena.

See printsiip põhineb kaalutlusel, et inimkonna teadmiste kogumi põhjal võib väita, et loodusseadused on universaalsed ning toimivad igal pool ühtemoodi, mistõttu on nullist erinev tõenäosus, et peale Päikese ja Maa on Universumis teisi samasuguste tingimustega süsteeme, kus pidi samuti tekkima bioloogiline elu.

Kriitikud leiavad, et kuigi Maa ruumiline asend ei ole eriline, võib ta ikkagi olla unikaalne. Vähemalt ei ole teada, et mujal peale Maa oleks mõistusega olendeid. Viidatakse ka Fermi paradoksile.

Gotti tõlgendused

Astrofüüsik J. Richard Gott III järgi võib Koperniku printsiibi põhjal otsustada inimkonna tõenäolise saatuse üle. Kui meie asukoht Universumis ei ole eriline, siis me asume 95-protsendise tõenäosusega inimkonna ajaloo keskmise 95% sees. Seega kestab inimkonna ajalugu 95-protsendise tõenäosusega veel vähemalt 5100 aastat, kuid vähem kui 7,8 miljonit aastat (viimsepäeva argument). Inimkonna ellujäämiseks on tema arvates praegu õige aeg kosmost koloniseerida, et inimkond säiliks ka juhul, kui Maad tabab katastroof.

Gott kasutab sama põhimõtet ka mitmete muude nähtuste oodatava eluea hindamiseks. Samuti leiab ta, et tõenäoliselt ei ole inimesed Universumis esimesed mõistusega olendid.

Sotsiaalteadused

Sotsiaalteadustes võib Koperniku printsiibi vormina võtta teesi, et ühelgi kultuuril ega poliitilisel süsteemil ei ole privilegeeritud asendit.

Koperniku printsiip ja antroopsusprintsiip

Mõnikord leitakse olevat ebakõla Koperniku printsiibi ja antroopsusprintsiibi vahel, sest viimane omistab inimesele Universumis olulise tähtsuse.

Vaata ka

Kirjandus

J. R. Gott. Implications of the Copernican principle for our future prospects. Nature 363 (1993), lk 315–319.

Välislingid

Koperniku printsiip J. Richard III tõlgenduses (inglise keeles)
Jim Holti reportaaž kõnelusest Gottiga (inglise keeles)
Koperniku printsiip (vene keeles)