Kolmikkuningriik
Kolmikkuningriik (horvaadi: Trojedna kraljevina) oli mõiste, mida propageerisid 19. sajand Horvaatia rahvusliku ärkamise juhid. Kuna enamuse teisest aastatuhandest eksisteeris Horvaatia aladel kolm eri piirkonda – Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia, mis olid küll ühe kuninga all ühendatud, kuid poliitiliselt ja halduslikult eraldatud. [1]
Mõiste ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kolme kuningriigi ühinemise idee kogus populaarsust 14. sajandil. [1] Kolmikkuningriigi terminit kasutati esimest korda 1527 Habsburgide poolt, kes tahtsid, et Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kuninga tiitel suursugusem paistaks. [2][3]
Habsburgide monarhias propageerisid enne 1848. aastat Kolmikkuningriiki horvaadid, kuid nende nõudeid suurele territooriumile vaidlustasid monarhias nii ungarlased kui ka Viini Hofkriegsrat ja väljaspool monarhiat Osmanite riik. [4] 1848. aasta revolutsioonide ajal pakkusid Horvaatia rahvusluse esindajad välja kolmikkuningriigi loomist, mis oleks Habsburgide impeeriumi sees olev kultuuriliselt ja poliitiliselt autonoomne liit. [5][6][7]
Pärast 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi ja 1868. aasta Horvaatia-Ungari kompromissi loobuti ametlikult Ungari nõuetest Slavooniale ja Austria nõuetest Sõjaväestatud piiritsoonile, kuid Dalmaatsia staatuses muutust ei toimunud. 1868. aasta Horvaatia-Ungari kompromissis oli territoorium, tuntud ka István Püha krooni maadena, ametlikult defineeritud (art. 1) kui "Ungari kuningriigi ning Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia kuningriikide liit". [8][9][10]
Aastal 1874 avaldas Ivan Kukuljević Sakcinski erinevaid arhiivifonde ja kogumikke oma töös "Codex Diplomaticus", mida nüüd hoitakse Horvaatia Riigiarhiivis, demonstreerides dokumente kõigist perioodidest, mis räägivad Horvaatia, Dalmaatsia ja Slavoonia kuningriigist: [11][12]
- Privileegid – Privilegia Regnorum Croatiae, Dalmatiae et Slavoniae, aastast 1377
- Protokollid – Protocolla Congregatio generalis Regnorum Croatiae, Dalmatiae et Slavoniae, aastast 1557
- Seadused – Acta Congregationum Regni, aastast 1562
- Õigusdokumendid – Transumpta documentorum iura Croatica tangentium, aastast 1249
19. sajandi lõpul oli Kolmikkuningriik Sõltumatu Rahvapartei, samuti Dalmaatsia Rahvapartei peamine eesmärk. [13]
Kolmikkuningriigi nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Erinime Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia Kolmikkuningriik kasutati kuni 19. sajandi Horvaatia-Slavoonias välja antud seadustel. [9]
Nime Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia Kolmikkuningriik kasutati nii Habsburgide Horvaatia kuningriigi kui ka selle järglase, Horvaatia-Slavoonia kuningriigi ersitamiseks. [10]
Dalmaatsia mainimise järjekord oli vaidlusküsimus, kuna seda järjestati 1868. aasta kompromissi horvaatia- ja ungarikeelsetes versioonides erinevalt. [14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Trojedna kraljevina". Vaadatud 03.07.2023.
- ↑ Bojničić, Ivan (1895). Grbovnica Kraljevine Slavonije. Zagreb. Lk 20.
- ↑ Mandušić, Iva (2009). Croatica Christiana Periodica. Lk 52–54.
- ↑ Lk 177 (Romsics ja Kiraly, 1999)
- ↑ Lk 273 (Balta ja Jakic, 2007)
- ↑ Motyl, Alexander (2000). Encyclopedia of Nationalism. Kd 2. Lk 104–105.
- ↑ Korunić, Petar (1999). National Programme and Social Change during the Revolution in 1848–1849. Lk 12–13.
- ↑ Seton-Watson, Hugh (1977). Nations and States. Lk 133.
- ↑ 9,0 9,1 Sabotič, Ines; Matković, Stjepan. "SABORSKI IZBORI I ZAGREBACKA IZBORNA TIJELA NA PRIJELAZU IZ 19. U 20. STOLJECE". Lk 12. Vaadatud 03.07.2023.
- ↑ 10,0 10,1 Goldstein, Ivo; Jovanović, Nikolina (1999). Croatia: a history.
- ↑ Albrechta, Tiskom (1874). Codex diplomaticus regni Croatiae, Dalmatiae et Slavoniae. Kd 1–2.
- ↑ Kukuljevic-Sakcinski, Ivan (1874). Codex diplomaticus regni Croatiae, Dalmatiae et Slavoniae. Zafreb.
- ↑ Jelavich, Barbara (1999). History of the Balkans: Twentieth century. Lk 57.
- ↑ Teich, Mikuláš; Porter, Roy (1993). The National Question in Europe in Historical Contex. Lk 284.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Romsics, Ignác; Király, Béla K. Geopolitics in the Danube Region. 1999.
- Jakić, Ivana; Balta, Ivan. Povijesni Zbornik: Godišnjak Za Kulturu I Povijesno Nasljeđe. 2007.