Mine sisu juurde

Kollatähn-loigukiil

Allikas: Vikipeedia
Kollatähn-loigukiil
Isane kollatähn-loigukiil
Isane kollatähn-loigukiil
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiililised Odonata
Alamselts Eristiivalised Anisoptera
Sugukond Vesikiillased Libellulidae
Perekond Loigukiil Sympetrum
Liik Kollatähn-loigukiil
Binaarne nimetus
Sympetrum flaveolum
Linnaeus, 1758

Kollatähn-loigukiil ehk kollane loigukiil (Sympetrum flaveolum) on loigukiili perekonda kuuluv kiililine.

Tema liiginimi flaveolum tähendab ladina keeles kollakat. Nimi on pandud niisugune sellepärast, et tema tiibadel on palju kollakat värvi.

Kiil elab Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Ees- ja Kesk-Aasias. Ta on laiades piirkondades levinud ja mõnel pool isegi massiline. Kuid Briti saartel ta ei ela. Mõnel aastal (1906, 1926, 1845, 1953 ja 1995) toimus Inglismaale kollatähn-loigukiilide invasioon ja moodustusid isegi väikesed kolooniad, kuid mõne aastaga surid need alati välja.

Kiili pikkus on 33–35 mm, tagakeha pikkus 22–26 mm ja tagatiiva pikkus 25–29 mm. Tiibade alusel on suur kollakas laik. Mõnel emasel võib see laik olla vähenenud või isegi täiesti puududa. Jalad on kollakaspruunid. Isastel on rind punakaspruun või oranžkollane, küljed mustade triipudega, tagakeha pealt tumepunane ja alt must. Silmad on pealt punakaspruunid ja alt hallid. Emastel on nii rind kui tagakeha kollakaspruun, küljel jookseb tagakeha tipuni katkematu must triip. Emaste silmad on pruunid, alt hallid.

Kollatähn-loigukiil lendab juuli lõpust septembri keskpaigani. Ta elab väikeste tiheda taimestikuga veekogude ääres, eelistades seisvat vett. Ta ei põlga ka aeg-ajalt kuivavaid veekogusid. Kodukohast võib ta kaugele lennata. Lend on alati kiire, aga mitte tugev. Eriti armastab ta elada sääskede paljunemiskohtades, sest sääsed on talle toiduks. Isastel on oma jahipiirkond.

Emased munevad lennult. Nad munevad siis, kui nende tagakeha puudutab vett või märga taimestikku, ent neid on nähtud ka mune lennult väikeselt kõrguselt vette või niiskele taimestikule puistamas. Vastsed arenevad koos veetaimestikuga ja taluvad nii veekogu kuivamist kui jäätumist, suhteliselt hästi ka veereostust. Nende areng kestab ühe aasta.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]