Kirsiaed

"Kirsiaia"-teemaline väljapanek Tšehhovi gümnaasiumis

"Kirsiaed" (vene keeles "Вишнёвый сад") on Anton Tšehhovi 1903. aastal valminud tragikomöödia neljas vaatuses, Tšehhovi viimane näidend. Näidend esietendus 17. jaanuaril 1904 Moskva Kunstiteatris, selle lavastas Konstantin Stanislavski.

Tšehhov nimetas oma näidendit komöödiaks ning see sisaldab tõepoolest isegi farsi elemente. Samas lavastas Stanislavski selle tragöödiana. Tollest saati on lavastajate üks põhiprobleeme näidendi kahetine loomus.

"Kirsiaed" on tõlgitud paljudesse keeltesse ning seda on lavastatud kogu maailmas, sellest on saanud näitekirjanduse klassika. Seda on lavastanud Lääne tuntuimad lavastajad, igaüks omamoodi. Nende seas Charles Laughton, Peter Brook, Andrei Serban, Eva Le Gallienne, Jean-Louis Barrault, Tyrone Guthrie ja Giorgio Strehler.

Suur on ka näidendi kirjanduslik mõju, mis avaldub teiste seas Eugene O'Neilli, George Bernard Shaw' ja Arthur Milleri loomingus.

Sisukokkuvõte

Pariisist naaseb kodumaale mõisaproua Ranevskaja koos oma perekonnaga. Majanduslikesse raskustesse sattunud mõis ja seda ümbritsev kirsiaed tuleb oksjonil võlgade katteks maha müüa. Edukas uusrikkast kaupmees Lopahhin, kelle isa ja vanaisa olid samas mõisas pärisorjad, veenab Ranevskajat jagama mõisa juurde kuuluvaid maid, sealhulgas kubermangu suurimat kirsiaeda, suvilakruntideks, mida suvitajatele rentides saaks vältida mõisa oksjonileminekut. Ranevskaja ning tema pere peavad sellist teguviisi aga labaseks ning ei suuda otsust langetada, viivitades sellega pidevalt ning oodates kuni viimase hetkeni mõnd päästvat lahendust. Seda siiski ei tule. Oksjonil ostab mõisa Lopahhin, kes laseb kirsiaia maha raiuda. Ranevskaja ise sõidab tagasi Pariisi ja tema perekond pudeneb laiali.

Teemad

Üks "Kirsiaia" põhiteemasid on inimeste kohanemine või kohanematus muutustega ühiskonnas. Ühelt poolt esindab Ranevskaja aristokraatiat, kes peab kõike materiaalset labaseks ning jagab raha laiali sõltumata sissetulekutest, suutmata leppida majandusliku reaalsusega. Teisalt on Lopahhin lõhestatud kahe tundmuse vahel: ta rõhutab korduvalt enda madalat päritolu, tunneb end aristokraatide kõrval rumala ja harimatuna, samas aga tunnetab enda ja raha piiramatut kõikvõimsust ning püüab oma esivanemate orjapõlve eest kaudselt kätte maksta. Sealjuures meenutab teener Firss pärisorjusest vabastamist kui õnnetust ning on uhke oma lõputu mõisateenistuse üle. Selline olukord peegeldab ka 20. sajandi alguse Venemaa ühiskondlikke vastuolusid, kus majanduslik ja kultuuriline mahajäämus tekitas pingeid uuenemist taotlevate kihtidega, talupoegade 19. sajandi keskel pärisorjusest vabastamise šokki polnud ühiskond veel täielikult läbi elanud ning tõusev keskklass ja langev aristokraatia ei olnud kumbki leidnud endale uut tugevat identiteeti.

Teise liini moodustavad ebalevad armusuhted. Kogu näidendi vältel ootab Varja Lopahhini abieluettepanekut, mis kõigele vaatamata jääb lõpuks ikkagi tulemata. Ebamäärane on ka Anja ning Trofimovi suhe: Anja jälgib varjamatu imetlusega Trofimovit, kes aga korduvalt kuulutab, et nemad Anjaga on armastusest kõrgemal.

Tegelaste otsustamatuses ning oma probleemidele väliste lahenduste ootuses on nähtud vene hinge metafoori, mis kujutab ka kogu Venemaad.

Tegelaskujud

• Ljubov Andrejevna Ranevskaja, leseks jäänud mõisaproua
• Anja, Ranevskaja 17-aastane tütar
• Varja, Ranevskaja 24-aastane kasutütar
• Leonid Andrejevitš Gajev, Ranevskaja vend
• Jermolai Aleksejevitš Lopahhin, kaupmees
• Pjotr Sergejevitš Trofimov, üliõpilane
• Boris Borissovitš Simeonov-Pištšik, mõisnik
• Charlotta Ivanovna, koduõpetaja
• Semjon Pantelejevitš Jepihhodov, kontorikirjutaja
• Dunjaša, neiu
• Firss, 87-aastane teener
• Jaša, noor toapoiss
• Mööduja
• Jaamaülem
• Postiametnik
• Külalised

Näidend Eesti teatrites

• 1919 – Estonia (lavastaja Ants Lauter)
• 1960 – Endla (lavastaja Enn Toona)
• 1971 – Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (lavastaja Adolf Šapiro)
• 1993 – Ugala (lavastaja Kaarin Raid)
• 1999 – Teoteater (lavastaja Jaan Urvet)
• 2001 – Vanalinnastuudio (lavastaja Roman Baskin, kunstnik Jaak Arro). Näidend lavastati Palmse mõisa pargis. Ranevskajat mängis Epp Eespäev, Lopahhinit Martin Veinmann.
• 2002 – Vanemuine (lavastaja Mati Unt, kunstnik Jaanus Vahtra). Lavastuse eeltööna tõlkis Unt venekeelse näidendi uuesti eesti keelde ning tegi nii lava- kui ka helikujunduse. Ranevskajat mängis Raine Loo, Lopahhinit Hannes Kaljujärv.
• 2005 – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 22. lend ja NO99 (lavastaja Aleksandr Pepeljajev, kunstnik Eva-Maria Gramakovski). Lavaruumis (teatri väike saal), kus tantsulist lavastust esitati, puudusid tooliread ning kogu publik seisis etenduse vältel püsti. Hiljem pidid vaatajad koos näitlejatega saalis ringi liikuma. Lavakujundus oli tagasihoidlik – valged tüllkardinad ripuvad lae all ja spordimatid põrandal.
• 2008 – Vilde teater (lavastaja Liisi Tegelmann)
• 2010 – Eesti Draamateater (lavastaja Hendrik Toompere juunior, kunstnik Ervin Õunapuu). Lavastus on moodne ja kostüümid ajakohastatud. Glamuuridaam Ranevskaja osas Merle Palmiste ning sarmikat kapitalisti Lopahhinit kehastab Mait Malmsten. Lavastus osales Eesti Teatri Festivalil "Draama 2010".
• 2017 – Tallinna Linnateater (lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs).

Kuuldemäng

1955. aastal lavastas Kaarel Toom "Kirsiaia" Raadioteatris. Osades olid Meta Luts (Ranevskaja), Hugo Laur (Gajev), Ruut Tarmo (Lopahhin), Olev Eskola (Trofimov) jt.

Tunnustus

• 2003 – Kaarin Raid. Eesti Teatriliidu auhind 2002. aasta loomingu eest. Sõnalavastuste eriauhind: A. Tšehhovi näidendite ("Kirsiaed", 1994) tundlik ja meisterlik lavastamine.
• 2010 – Erlend Kollom. Harrastusteatrite riigifestivali näitlejapreemia Lopahhini rolli eest (Vilde teater)

Eestikeelsed väljaanded

• Anton Tšehhov. "Kirsiaed: komöödia 4 vaatuses". Ilukirjandus ja Kunst. 1947. Tõlkinud Ernst Raudsepp.
• Anton Tšehhov. "Kirsiaed: komöödia 4 vaatuses, Jonõtš (jutustus). Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. Tõlkinud Ernst Raudsepp, Väino Linask.
• "Näidendid". Eesti Raamat. 1983.
• Anton Tšehhov. "Kirsiaed". Avita. 2006. Tõlkinud Ernst Raudsepp ja Otto Samma.

Kirjandus

• Lea Tormis. "Mitte ainult "Kirsiaiast"". Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1972.
• Nigol Andresen, "Anton Tšehhovi "Kirsiaed" Noorsooteatris" – Teatrimärkmik 1971/72, Tallinn 1974, lk 76–81 ja N. Andreseni raamatus "Hommikust keskööni. Valik teatriartikleid", Eesti NSV Teatriühing ja Eesti Raamat, Tallinn 1982, lk 103–108.
• Reet Neimar. "Elame veel" Sirp, 1. november 2001
• Mari Rebane. "Draamateatris esietendub "Kirsiaed"" ERR, 7. veebruar 2010.
• Andres Laasik. "Kinnisvaraprojekt Kirsiaed teeb läbi pankrotikomöödia" Eesti Päevaleht, 10. veebruar 2010.
• Meelis Oidsalu. "Kriisiaed" Sirp, 5. märts 2010.

Välislingid

• "Kirsiaed – Draamateater" Blogi Danzumees
• tädi-blogi: "Kirsiaed"
• Näidendi venekeelne tekst Vikitekstides