Eesti Kirjanike Liit
 Eesti Kirjanike Liidu hoone Harju tänaval | |
| Lühend | EKL |
|---|---|
| Asutatud | 1922 |
| Peakorter | Harju 1, Tallinn |
| Ametlikud keeled | eesti keel |
| Esimees | Maarja Kangro |
| Veebileht | www.kirjanikeliit.ee |
Eesti Kirjanike Liit (lühend EKL) on Eesti kirjanike, kirjanduskriitikute ja tõlkijate kutseliit.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Kirjanikkude Liit asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna raekojas eesti kirjanike III kongressil. Liikmeid oli tollal 33. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusraha leidmisega.
Pärast Eesti okupeerimist ja liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Selle asemele hakati ette valmistama Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu loomist ning see asutatigi Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimeseks juhiks sai Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares. Seda nime kandis liit kuni 1958. aastani, seejärel anti organisatsioonile nimeks Eesti NSV Kirjanike Liit, mis püsis Nõukogude okupatsiooni lõpuni.
4. mail 1950 kustutati Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk, Leo Anvelt, Agnes Taar ja Aleksander Tassa.
Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 juhtis Eesti Kirjanikkude Liidu tegevust algul kolmeliikmeline juhatus, mille eesotsas seisis Albert Kivikas. 1943. aastal lubati Eesti Kirjanikkude Liidu kui apoliitilise organisatsiooni tegevus Eestis taastada. Organisatsiooni esimeheks valiti Gustav Suits.
1945. aastal loodi Stockholmis sinna põgenenud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeesteks olid August Mälk (1945–1982), Kalju Lepik (1982–1999) ja Enn Nõu (1999–2000)[viide?].
1991. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks.[viide?] 2000. aasta oktoobris saatis Välismaine Eesti Kirjanike Liit end laiali ning selle liikmed astusid Eesti Kirjanike Liitu kodumaal.[viide?] Mais 2020 oli Eesti Kirjanike Liidul 331 liiget.[1]
Kirjanike Liidu juhtimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjanike Liitu on juhtinud põhikirja järgi peakoosolek (üldkoosolek) ja juhatus, tegevuse kontrollimiseks on peakoosolekul valitud revisjonikomisjon.[2] Kuni 1940. aastani valiti Kirjanike Liidu juht juhatuses vabalt, ilma välise sekkumiseta. Saksa okupatsiooni ajal tegutses kolmeliikmeline juhatus. Nõukogude okupatsiooni ajal ulatus NLKP kaadripoliitika ka kultuuri valdkonda. Kõik Kirjanike Liidu esimehed alates 1943. aastast kuni Eesti iseseisvuse taaskehtestamiseni olid NLKP liikmed. Vastavalt partei kaadripoliitikale esitas EKP Keskkomitee oma soovitusi. 1980. aastatel, pärast Karl Vaino ja Rein Ristlaane võimuletulekut, toimus suur kaadrivahetus, mida sooviti ka kultuuriasutustes ja -organisatsioonides. 1983. aastal läksid NLKP liikmed, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid Jaak Jõerüüt ja Arvi Siig EKP Keskkomitee sekretäri Ristlaane juurde ultimatiivse sooviga, et Kirjanike Liidu juhatuse esimees Paul Kuusberg peab lahkuma või lahkuvad nemad ja leppisid temaga kokku, et juhatuse esimeheks saab Vladimir Beekman.[3]Kui Beekman oli rääkinud teda juhatuse esimeheks soovinud Ristlaanega ja Jõerüüdi ning Siiaga, jäi ta nõusse. 17. oktoobril 1983, pärast seda, kui "Kuusbergi ja Remmelgaga (viimane oli Kirjanike Liidu juhatuse esimehe asetäitja) oli küllap Ristlaan kui mitte Vaino ise läbi rääkinud" ja "nad esitasid lahkumispalve", valiti juhatuse esimeheks Vladimir Beekman. Beekman jäi seejuures siiski "palgalehelt välja" ja administratiivsele tööle Kirjanike Liidu juhatuse palgalise sekretärina Rein Saluri.[4] NLKP kontrolliv ja määrav tegevus Kirjanike Liidus lõppes alles 1990. aastate tulekuga, selleks ajaks oli osa NLKP liikmeid-kirjanikke parteist ise välja astunud.
Kirjanike Liidu väljaanded ja kirjastustegevus
[muuda | muuda lähteteksti]27. aprillil 1923 nägi ilmavalgust EKL-i väljaanne kirjandusajakiri Looming.
Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus alustas tegevust Tallinnas pärast seda, kui 13. detsembril 1926 valitsuse poole pöördumise järel saadi kirjastustegevuse alustamiseks rahalist toetust.
1989. aasta aprillist ilmub Kirjanike Liidu kuukiri "Akadeemia".
2014. aastast ilmub Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh "Tõlkija hääl".
Esimehed
[muuda | muuda lähteteksti]- 1922–1923 Friedebert Tuglas
- 1923–1924 Karl Rumor-Ast
- 1924–1925 Eduard Hubel
- 1925–1927 Friedebert Tuglas
- 1927–1929 Henrik Visnapuu
- 1929–1930 Friedebert Tuglas
- 1930–1936 Eduard Hubel
- 1937–1939 Friedebert Tuglas
- 1939–1940 August Jakobson
- 1941–1943 Albert Kivikas
- 1943–1944 Gustav Suits
Välismaine Eesti Kirjanike Liit
- 1945–1982 August Mälk
- 1982–1999 Kalju Lepik
- 1999–2000 Enn Nõu
Eesti Nõukogude Kirjanike Liit ja Eesti NSV Kirjanike Liit
- 1943–1944 Johannes Vares-Barbarus
- 1944–1946 August Jakobson
- 1946–1950 Johannes Semper
- 1950–1954 August Jakobson
- 1954–1971 Juhan Smuul
- 1971–1976 Vladimir Beekman
- 1976–1983 Paul Kuusberg
- 1983–1991 Vladimir Beekman
Eesti Kirjanike Liit
- 1991–1995 Vladimir Beekman
- 1995–2004 Mati Sirkel
- 2004–2007 Jan Kaus
- 2007–2016 Karl Martin Sinijärv
- 2016–2024 Tiit Aleksejev
- 2024– Maarja Kangro
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.kirjanikeliit.ee/
- ↑ Katrin Raid, "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922-1940", EKL, Tallinn [[2002], lk. 174–175
- ↑ Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 161.
- ↑ Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 165.
Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Katrin Raid, "Seiku Eesti Kirjanike Liidu algusaegadest" – Keel ja Kirjandus 1997, nr 10, lk 649–660
- "Eesti Kirjanikkude Liit 75". Koguteos, koostanud Ülo Tuulik, EKL, Tallinn 1997
- Katrin Raid, "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922-1940", EKL, Tallinn 2002
- Toomas Karjahärm. "Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953)" [1] – Acta Historica Tallinnensia 2006, 10, lk. 142–177
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesti Kirjanike Liit |
- Eesti Kirjanike Liidu koduleht
- Kirjanike VII kongress, Eesti Raadio 7.-9.04.1976 [2]
- Eesti NSV Kirjanike Liidu IX kongress, Nõukogude Eesti nr. 9, kroonika, Tallinnfilm 1986 [3]
- Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist
- Tarmo Teder. "Tartu vaim jäi jälle tabamata." [4] – Eesti Päevaleht 27. aprill 1996
- Alo Lõhmus. Sven Kivisildniku luuletust uurib politsei – Postimees 12. juuni 1996
- Ene Mihkelson, Arvo Valton Kivisildniku tekstist "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist" – Postimees 8. juuli 1996
- Indrek Särg. "Kirjandus ja konservatiivsus Tartu moodi." – Eesti Päevaleht 30. oktoober 1996
- Tõnu Seero. "Kirjanikud vaatavad tagasi." (Kogumikust Eesti Kirjanikkude Liit 75.) – Õhtuleht 15. oktoober 1997
- Teet Kallas."Mõned vist ongi kurjad." (Kogumiku "Eesti Kirjanikkude Liit 75" retseptsioonist.) – Õhtuleht 19. oktoober 1997
- Toomas Raudam. "Vastamatus." (Mõtteavaldus 9. aprillil 2010 toimunud EKL-i üldkoosoleku puhuks.)[5] – Postimees 10. aprill 2010