Kirill Mazurov
![]() | Artiklis puuduvad viited. |

Kirill Trofimovitš Mazurov (vene keeles Кирилл Трофимович Мазуров,valgevene keeles Кірыл Трафімавіч Мазураў; 25. märts/7. aprill 1914 Rudnja-Pribõtkovskaja, Gomeli maakond, Mogiljovi kubermang – 19. detsember 1989 Moskva) oli Valgevene NSV ja NSV Liidu partei- ja riigitegelane. Ta oli aastatel 1956–1965 Valgevene Kommunistliku Partei esimene sekretär.
Ta sündis aastal 1914 Rudnja-Pribõtkovskajas Gomeli maakonnas Mogiljovi kubermangus (praeguse haldusjaotuse järele Homieli rajoonis Homieli oblastis) talupoja perekonnas.
Ta lõpetas aastal 1933 Gomeli maanteetehnikumi ja aastal 1947 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei juures asuva Kõrgema Parteikooli.
Aastatel 1936–1938 teenis ta Punaarmees, seejärel töötas ta Valgevene Raudtee poliitilises osakonnas.
Aastatel 1940–1941 oli ta Homieli LKNÜ linnakomitee sekretär, seejärel Bresti LKNÜ oblastikomitee esimene sekretär.
Aastatel 1941–1942 oli ta Punaarmees, ta osales lahingutes Idarindel, sai haavata. Septembris 1942 saadeti ta Partisaniliikumise Keskstaabi esindajana alampolkovniku auastmes Saksa vägede tagalasse Valgevenes, kus ta sõdis partisaniüksustes 1943. aasta lõpuni; oli Valgevene LKNÜ põrandaaluse keskkomitee sekretär.
Aastatel 1943–1946 oli ta Valgevene LKNÜ keskkomitee teine sekretär, aastatel 1946–1947 oli ta Valgevene LKNÜ keskkomitee esimene sekretär.
Aastatel 1947–1948 oli ta Valgevene Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee aparaadis.
Aastatel 1949–1950 oli ta algselt Valgevene kommunistliku (bolševike) partei Minski linnakomitee teine, hiljem esimene sekretär.
Aastatel 1950–1953 oli ta Minski oblasti parteikomitee esimene sekretär. Aastatel 1953-1956 oli ta Valgevene NSV Ministrite Nõukogu esimees. Aastatel 1956-1965 oli ta Valgevene Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär.
Aastatel 1965–1978 oli ta NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja. Aastal 1968 vastutas ta Varssavi Lepingu Organisatsiooni sissetungi eest Tšehhoslovakkiasse poliitilise juhtimise eest.
Aastast 1978 oli ta üleliidulise tähtsusega personaalpensionär.
Aastatel 1986–1989 oli ta Üleliidulise sõja- ja tööveteranide organisatsiooni nõukogu esimees.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ta oli kahe tütre ja ühe poja isa. Tütar Natalja on abielus Ivan Kapitonovi poja Vladimiriga.