Mine sisu juurde

Kirderannikumurde idarühm

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Kirderannikumurde idarühm on ühe käsitluse järgi Alutagusel ning põhja- ja idapoolses Vaivara kihelkonnas kõneldud kirderannikumurde murrakurühm [1]. Teise käsitluse järgi jaguneb see Alutaguse ja rannamurde vahel.[2] Paljud kirderannikumurde idarühma isoglossid hõlmavad ka Viru-Nigula ja Haljala Selja valla ehk Mahu rühma murrakuid, mida Mari Must nimetab seetõttu kirderannikumurde keskrühmaks [3].

Iseärasused

[muuda | muuda lähteteksti]

Morfoloogia ja sõnatuletus

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Da-lõpuline ainsuse partitiiv (piiGaDa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, (tüüpkonniti ka põhjaeesti idamurdes ja vadja keeles).[4]
  1. tu-adjektiivide ainsuse osastav ttuma ~ ttumBa (kǟttuma, kielettuma ~ kielettumBa, jaluttumBa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[5]
  1. mitmuse nimetava kujuline mitmuse osastav (Lüganuse: veikkesi pe̮rsaD) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[6]
  1. mitmuse genitiivi kujuline mitmuse sisseütlev (pe̮llu ǟreDe, silmiDe, putelitte, jala varvaste ) nagu Viru-Nigula murrakus.[7]
  1. sse-sisseütleva puudumine (suo, kalDa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[8]
  1. gemineerunud essiiv (sulasenna, ūDenna) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, paiguti ka ingerisoome, soome, isuri ja vadja keelealal.[9]
  1. st-line translatiiv (/kasva/ sūrest) nagu Haljala kesk- ja idaosa murrakuis ning mujalgi Ida-Eestis kuni lõunaeesti keele lõunapiirini.[10]
  1. allatiivse liitsufiksiga adverbid (Iisaku: uppakkille, Vaivara: käppakkille) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus (, kuid kirderannikumurrete läänerühmas vastavad neile adessiivsed adverbid nagu Jõelähtme murraku istukkilla).[11]
  1. verbi mitmuse 1. pöörde lõpp on (m)ma ja mitmuse 2. pöörde lõpp on tta (sāmma, luetta, panitta, valvasimma) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, idamurde Kodavere murrakus, Soome idamurdeis, vadja ja isuri keeles.[12]
  1. verbi oleviku ainsuse 3. pööre on B tunnusega ja nõrgas astmes (viaB, laseB) nagu põhjaeesti murdeis ja vadja keeles [13]
  1. verbi oleviku mitmuse 3. pööre on vaD tunnusega ja nõrgas astmes (piavaD, kisuvaD) nagu põhjaeesti murdeis.[14]
  1. verb olema on oleviku ainsuse 3. pöördes one, aga oleviku mitmuse 3. pöördes onvaD nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus (ja idamurde Kodavere murrakus).[15]
  1. -ttu, -tu -Du ... lõpuline umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna (panDu, nähtu, peksettu) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, lõunaeesti ja teistes läänemeresoome keeltes.[16]

Foneetika

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. e on säilinud nasaali ees (menemä, nenä) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurde Kodavere murrakus ja teistes läänemeresoome keeltes.[17]
  1. e sõnas kerik nagu Viru-Nigula murrakus (kuid Ida-Vaivara murrakuis on see sõna kirkko).[18]
  1. muutus uh > v (javattam(m)a, je̮vikkeD, je̮vi [jõhv aga ka Jõhvi linn]) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes ja vadja keeles.[19]
  1. i-lõpuline diftong teatud sõnades (Vaivara Kudruküla: toisema / toissa ~ Lüganuse: tuisema / tuissa ~ Jõhvi: te̮isema : te̮issa ~ Vaivara Mustajõe: te̮isma) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurde Kodavere murrakus, ingerisoome murdeis, vadja ja isuri keeles.[20]
  1. järgsilpide o (rohoD) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes, lõunaeesti ja teistes läänemeresoome keeltes.[21]
  1. pikale ū-le, ǖ-le ning u- ja ü-lõpulisele diftongile järgneva klusiilile vastab nõrgas astmes v, mis koos pika vokaali või diftongi järelosaga on võinud moodustada geminaadi (kauva ~ kavva, tauD : tauvi ~ tavvi, kūB : kuvve, pǖtämä : püvvän) nagu Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes, Soome idamurdeis, vadja, isuri ja lõunaeesti keeles.[22]
  1. sk : s vaheldus (laisk : laisaD) nagu põhjaeesti murdeis, ingerisoome ning Soome kagumurdeis, isuri ja lõunaeesti keeles.[23]
  1. muutus st > ss ( > s ) kinnises silbis st-verbides ja mõnes adverbis (issuttamma, rissittuD, vassassutte ~ vassutte, paisettama) nagu idamurdes, vadja ja isuri keeles.[24]
  1. teise silbi vokaal kaldub assimileeruma esimese silbi omaga (jällä, järälä, tühü, pühüB, köhöttaB) nagu Haljala ja Viru-Nigula murrakus.[25]
  1. kontraheerunud noomenite mitmuse genitiiv on sageli analoogilise De-lõpuga (erneDe, lamBade). Sama nähtus esineb kohati ka Jõelähtme murrakus.[26]
  1. terminatiivse konstruktsiooni elatiiv + sāDik / sātte kõrval esineb ka genitiivne (ss-geminaadiga ühend) (sügise sātte, eina aja sātte, sütämes_sātte, sījessātte) nagu Kuusalu ranna, Haljala ja Viru-Nigula murrakus.[27]

Süntaks ja fraseoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. impersonaali imperfekti kasutamine isikulise tegumoe imperfekti mitmuse 3. pöörde tähenduses (Lüganuse: siaD ulGutti lahti, Vaivara: anet mänti jokke) nagu Viru-Nigula murrakus, Soome idamurdeis, vadja, isuri ja karjala keeles.[27]
  1. partitiivsed väljendid nagu: Lüganuse: akkaB ammast aikettamma, Vaivara: kül̄ minu süDant īvendab sies. Sarnased ühendid esinevad ka Soome murdeis.[28]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334
  2. ↑ Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg "Eesti murded ja kohanimed", Tallinn 2002, lk 54, 155, 161
  3. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 327
  4. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 45.2.1
  5. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 45.9.3
  6. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 46.3.5.2
  7. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 47.7
  8. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 47.1
  9. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 52.
  10. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 53.2
  11. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 49.2.
  12. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.1.2.2.
  13. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.2.2.
  14. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.2.3.1.
  15. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.8.
  16. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 72.2.
  17. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 15.2.1
  18. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 16.1
  19. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 5.2.2
  20. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 27.2.3
  21. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 34.
  22. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.3.4.2
  23. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.9.2
  24. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.11.3
  25. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 31.1.5
  26. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 44.6, 44.8
  27. ↑ 27,0 27,1 M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 54.2
  28. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 74.2.1

Kirjandust

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Must, Mari 1987. Kirderannikumurre: häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
  • Must, Mari 1995. Kirderannikumurde tekstid. Toim. H. Viires. (= Eesti murded V.) Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
  • Toikka, Kaja 2000. Kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktid. Magistritöö autoreferaat. Tallinna Pedagoogikaülikooli läänemeresoome keelte õppetool. Tallinn.
  • Alvre, Paul 2000. Kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni. – Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koost. ja toim. J. Viikberg. (= Eesti Keele Instituudi toimetised 7.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1–13.

Helisalvestised

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kirderannikumurde palu [Elektrooniline teavik] / Eesti Keele Instituut. - Tallinn : Eesti Keele Instituut, 2001. - 1 CD-ROM. - Heliplaatide "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre I" (1986 Meloodia) ja "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre II "(1989 Meloodia) koondväljaanne. - Tekstid, helinäidised ja kaardiskeemid kommentaaridega. - Salvestatud aastatel 1938, 1962-1982. - Süsteemi nõuded: Windows 95/98/XP, helikaart.
  • Eesti murdepalu. Koostanud Jüri Viikberg. Tehniline teostus Toivo Peegel. Eesti Keele Instituut 2000. Laserplaat on vinüülplaadi /Eesti murdepalu/ (1975) järglane ja mahutab kümme murdejutustust kümnelt keelejuhilt üle Eesti.
  • Kirderannikumurde palu. Toimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001. See on ülevaateplaadi /Eesti murdepalu/ (Tallinn 2000) sisuline jätk, mis koondab tähelepanu kirderannikumurdele. Plaat mahutab 26 murdejutustust 12 keelejuhilt.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kirderannikumurde_idarühm&oldid=4482056"