Keskkonnateater
Keskkonnateater (ing enviromental theatre) on teatrivorm, mida iseloomustab ruumi tavapäratu kasutamine[1]. Termini võttis 1968. aastal kasutusele USA lavastaja, kriitik ja teatriteoreetik Richard Schechner[2][3].
Lühikirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Keskkonnateatri lavastus võib toimuda teatrimajas või leitud kohas ning etendajad ja vaatajad kasutavad kogu ruumi, et tekiks ühendav tervik. See tähendab, et mäng võib toimuda ka vaatajate hulgas. Ruumis on mitu fookust, mis võivad etenduse vältel muutuda[1][2].
Küll pole keskkonnateater pelgalt ruum, vaid oluline on, et kõik elemendid lavastuses toimuvad äratuntavalt reaalajas (ing live), st muutuvad, arenevad[4]. Kogu ruumi kasutamine ning piiri etendajate ja publiku vahel kaotamine võib tuua kaasa üllatushetki ja teadmatust, mis mõjutab kõiki asjaosalisi olenemata eelnenud prooviprotsessist[5]. See lisab siirust ja hetkes olemist.
Lisaks erineb keskkonnateater sõnalavastusest selle poolest, et tekst ei pruugi olla lavastuse lähtepunkt ega ka eesmärk[1][2]. Keskkonnateatrit ei tohiks segi ajada ökoloogilise teatri ega rohepöördega teatris.
Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Näiteid Eestis etendunud lavastustest, kus on järgitud Keskkonnateatri põhimõtteid:
- 1991 "Armastus kolme apelsini vastu", Ugala teater, lavastaja Elmo Nüganen
- 2002 "Põdernaine", Rakvere teater, lavastaja Anne Türnpu
- 2006 "Vargamäe kuningriik”, Rakvere teater ja teater Endla, lavastaja Jaanus Rohumaa
- 2008 "Wargamäe Wabariik", Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen
- 2010 "Ühtne Eesti suurkogu", NO99, lavastaja Tiit Ojasoo
- 2014 "Darks in Blues", Kanuti Gildi Saal, lavastaja Diego Agullo
- 2015 "Isuri eepos", lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets
- 2023 "White Rabbit, Red Rabbit", Kanuti Gildi Saal
- 2023 "Tõhususe sümfoonia", Tallinna Linnateater, lavastaja Renate Keerd
Kuuluvus
[muuda | muuda lähteteksti]Keskkonnateatrile sarnaste teatrivormide alla kuuluvad kohaspetsiifiline teater, rännaklavastus ja suveteater.
Kohaspetsiifiline teater
[muuda | muuda lähteteksti]Kohaspetsiiline teater (ing site-spetcific theatre) on lavastusliik, mille mängupaik on väljaspool teatrisaali ja -maja, teatrile tavapäratus ruumis või paigas. Antud lavastus lähtub konkreetsest ruumist ja enamasti ei ole teistesse ruumidesse kohandatav[1].
Näiteid kohaspetsiifilistest lavastustest:
- 2016 "Pao-Pao. Kuldse Trio lood", teater Endla, lavastaja Ivar Põllu
- 2017 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", teater Endla, lavastaja Kaili Viidas
- 2018 "Kremli ööbikud", Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu
- 2021 "Põrgupõhja uus Wanapagan", teater Endla, lavastaja Kaili Viidas
- 2021 "1984", teater Vanemuine, lavastaja Karl Laumets
- 2021 "Serafima + Bogdan", Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu
- 2022 "Kolm musketäri", Ugala teater, lavastaja Tanel Jonas
- 2023 "Hingest ja südamest", Eesti Noorsooteater, lavastaja Mirko Rajas
- 2023 "Seitsmemagajapäev", Tallinna Linnateater, lavastajad Riina Roose / trupp
Rännaklavastus
[muuda | muuda lähteteksti]Rännaklavastus (ing promenade performance) on lavastusliik, kus vaatajad liiguvad etenduse jooksul erinevate etenduspaikade vahel, samal ajal mõnikord tegevuses ka ise osaledes. Ruum võib olla lavastuse jaoks spetsiaalselt loodud või kohandatud, aga lavastus võib liita ka erinevaid olemasolevaid sise- ja/või välisruume[1].
Näiteid rännaklavastustest:
- 2016 "See asi", teater Endla, lavastaja Laura Mets
- 2021 "Läbi linna: Karlova", linnaruumiprojekt "Läbi linna", lavastaja Jaanika Tammaru
- 2022 "Viljandi lood: Jaan", Ugala teater, lavastaja Marika Palm
- 2022 "Läbi linna: Supilinn", linnaruumiprojekt "Läbi linna", lavastaja Jaanika Tammaru
- 2023 "Sammud", Eesti Draamateater, lavastaja Mari-Liis Lill
- 2023 "Läbi linna: Ülejõe", linnaruumiprojekt "Läbi linna", lavastaja Jaanika Tammaru
- 2024 "Haihtuv Tallinn", VAT Teater, lavastaja Sander Põldsaar
- 2024 "Me peale ülalt jälle paistsid tähed", Ugala teater, lavastaja Ringo Ramul
- 2024 "Läbi linna: Annelinn", linnaruumiprojekt "Läbi linna", lavastaja Jaanika Tammaru
- 2024 "Läbi linna: Valga + Valka", linnaruumiprojekt "Läbi linna", lavastaja Jaanika Tammaru
Suveteater
[muuda | muuda lähteteksti]Suveteatri (fin kesäteatteri) alla liigituvad lavastused, mida etendatakse suvehooajal. Termini kasutamisega tuleb aga olla ettevaatlik, kuna tegu pole eraldi teatriliigiga, kuid selle alla kuuluvad lavastused on suuresti kohaspetsiifilised, rännaklavastused või keskkonnateater[1].
Näiteid suvelavastustest:
- 2017 "Öökuninganna", Karlova teater, lavastaja Helen Rekkor
- 2019 "Kadri", Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov
- 2021 "Kasuema", Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov
- 2022 "Kuldrannake", Pärnu Suveteater, lavastaja Tiit Palu
- 2023 "Sorgu tuletorni saladus", Pärnu Suveteater, lavastaja Tiit Palu
- 2023 "Suur Boy ja Väike Boy", TEMUFI, lavastaja Kaili Viidas
- 2024 "Tutvumiskuulutus", 1Teater, lavastaja Peeter Tammearu
- 2024 "Isad ja pojad", Kontserdihunt, lavastaja Kaili Viidas
- 2024 "Rohelised niidud", Thors Filmsi Kiidjärve teatriprojekt, lavastaja Priit Võigemast
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Dokumentaalteater
- Füüsiline teater
- Improteater
- Nukuteater
- Performans
- Postdramaatiline teater
- Rakendusteater
- Sõnateater
- Visuaalteater
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Terminoloogia". Eesti Teatri Agentuur. 5. oktoober 2021. Vaadatud 3. detsembril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "keskkonnateater - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 3. detsembril 2024.
- ↑ "Schechner, Richard - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 3. detsembril 2024.
- ↑ Tubin, Taago. "Richard Schechneri keskkonnateatri teooria ja lavastus "Rehepapp"". Teater. Muusika. Kino. 2002 (8–9).
- ↑ Kruesi, Larissa (18. juuli 2012). "How to Incite Audiences and Engage Actors: Environmental Theatre and the Second Circle". Undergraduate Honors Theses.