Keskkonnamõju hindamine
Keskkonnamõju hindamine (lühendatult KMH) on kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik[1]. Keskkonnamõju hindamise erijuht on keskkonnamõju strateegiline hindamine.
Eesti Keskkonnamõju seadus (praeguse nimega "Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus") kehtib alates 1. jaanuarist 2001. Uue "Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse" võttis Eesti valitsus vastu 3. aprillil 2005. Seaduse järgi on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Arendustegevusega kaasneva elusloodusele tekitatava mõju hindamiseks vajalike õiguslike ja rakenduslike meetmete võtmist sätestab ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, mille allkirjastas Eesti Vabariigi valitsus 1994. aastal.[2]
Keskkonnamõju hindamise oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Keskkonnamõju hindamise alguseks peetakse "Riikliku Keskkonnapoliitika Seaduse" (National Environmental Policy Act, NEPA) kehtestamist USA-s 1969. aastal, milles keskkonnamõju eelnev hindamine ja hindamistulemuste avalikustamine tehti suurte projektide puhul kohustuslikuks. Selle meetodi kasutusele võttu hakkasid nõudma ka rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopa Liidus reguleerib seda EIA Directive (85/337/EEC).[3] Direktiivi on uuendatud 1997., 2003., 2009., 2011. (tegu on kodifitseeritud direktiiviga, mis võttis eelnevad direktiivid kokku) ja 2014. aastal.[4]
Eestis võib keskkonnamõju hindamise aluseks pidada ökoloogilist ekspertiisi, mida rakendati peamiselt veekogusid mõjutavate tegevuste planeerimisel.[3] Ökoloogilisele ekspertiisile järgnes keskkonnaekspertiis ning seda reguleeriv määrus võeti vastu 13. novembril 1992. Keskkonnaekspertiis esitas pädevad asutused, kes vastutavad keskkonnamõju hindamise ja kontrolli eest. Samuti avaldati tegevused, mis nõuavad keskkonnaalast planeerimist ja mõjuhinnangut.[5] Praegusel kujul jõudis keskkonnamõju hindamine Eestini Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuri abiga aastatel 1993–1996 korraldatud koolitusprogrammi raames. Lisaks viidi USA keskkonnakaitse ekspertide järelevalve all läbi praktiline kursus.[3]
Keskkonnamõju hindamise seaduslik alus jõustus 1. jaanuaril 2001 "Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse" ning sellele lisandunud määruste raames. 2005. aastal võttis riigikogu vastu uue "Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse".[3]
Metoodika
[muuda | muuda lähteteksti]Keskkonnamõju hindamise võib jagada kaheks osaks[2]:
Eelhindamine
- Eelhindamise käigus uuritakse, kas kavandatava tegevusega kaasneb eeldatav oluline mõju keskkonnale. Kui avastatakse, et tegevus avaldab keskkonnale olulist mõju, algatatakse keskkonnamõju hindamine.[2] Keskkonnamõju hindamise aluseks on järgmised parameetrid:
- Tegevus ületab eeldatavalt keskkonnataluvust
- Tegevus põhjustab keskkonnas pöördumatut muutust
- Tegevus seab ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara[6]
Kui mõju on piiriülene või ulatub Natura alale, toimub keskkonnamõju hindamise etapis(kitsamas mõistes) eraldi hindamine. Keskkonnamõju hindamise algatamisele või mittealgatamisele järgneb avalik teatamine.[2]
Keskkonnamõju hindamine (kitsamas mõistes)
- Programmi eelnõu koostamisel arvestatakse eelhindamisel saadud informatsiooniga. Selle raames sõnastatakse tegevuse eesmärk ja kirjeldatakse tegevuse elluviimise etapid. Oluline on ka alternatiivide väljatoomine. Programmi eelnõu avalikustatakse, seejärel analüüsitakse huvirühmade tagasisidet ja vajadusel tehakse eelnõus muudatusi. Programmi eelnõu päädib heakskiitmise või heakskiitmata jätmisega järelevalvaja poolt. Kui programm kiidetakse heaks, algab aruande eelnõu koostamine.[2]
- Aruande eelnõu annab hinnangu kavandatavale tegevusele, selle tegevuse alternatiividele ja leevendusmeetmetele. Kasutatavad loodusvarad peavad vastama säästva arengu põhimõtetele. Sellele järgneb reaalsete alternatiivsete võimaluste kõrvutamine ja paremusjärjestuse loomine. Alternatiivide hulgas on ka n-ö nullalternatiiv, mis kätkeb olukorda, kus kavandatav tegevus ei toimu. Seejärel läheb aruanne avalikustamisele, kus osapooled saavad välja tuua aruande nõrgad kohad, anda lisateavet ning vajadusel pakkuda välja alternatiive ja leevendusmeetmeid. Avalikustamise etapi järel toimub kvaliteedikontroll ning keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine või heakskiitmata jätmine järelevalvaja poolt.[2]
Üldjuhul kestab keskkonnamõju hindamine ligikaudu pool aastat.[2]
Avalikkuse kaasamine
[muuda | muuda lähteteksti]Keskkonnamõju hindamine hõlmab projekte, mis mõjutavad rohkemal või vähemal määral keskkonda ja inimesi selles keskkonnas. Seetõttu on keskkonnamõju hindamine oma olemuselt avalik tegevus ning avalikkuse kaasamine protsessi oluline osa ja eripära.[3] Avalikustamist reguleerib teiste seas ka Eesti poolt ratifitseeritud Århusi konventsioon.[7] Avalikustamise mõte on vähendada keskkonnamõju hindamisest tuleneva subjektiivse hinnangu mõju, soosida objektiivse lahenduse leidmist eri osapoolte vahel ning ennetada konfliktide tekkimist tegevuse rakendumisel.[3] Avalikustamine annab keskkonnamõju hindamisel väärtuslikku teavet eksperdirühmale ja tegevuse algatajale. Seeläbi aitab see paremini hinnata tegevuse mõju keskkonnale ja inimestele.[3]
Eduka kaasamise protsessi eelduseks on huvirühmade analüüs. Analüüs selgitab välja avalikkuse huvi projekti vastu ja motiveerib osapooli osalema avalikustamise protsessis, tõstes terve projekti kvaliteeti.[7]
Üldjuhul piirdub keskkonnmõju hinnang avalikustamise osas miinimumnõuete täitmisega. See tähendab aruandes välja toodud küsimustele, vastuväidetele ja ettepanekutele ammendava vastuse andmist. Avalikustamine ei pea piirduma seaduses väljatoodud punktidega (keskkonnmõju hindamise kavandamisel ja aruande arutelul), vaid ideaalis kaasama üldsust ka sisulisse arutellu, seda eriti väärtushinnanguid puudutavate küsimuste puhul. Vastasel juhul on oht konflikti tekkeks tegevuse jõustumisel.[3]
Natura 2000 on üleeuroopaline kõrge loodusväärtusega alade võrgustik. Võrgustiku peamine eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund.[8] Tegevuse mõju ebaselguse korral rakendub loodusdirektiivis väljatoodud ettevaatuspõhimõte. Põhimõte tingib Natura ala kaitse-eesmärkide prioriteetsuse kõikide teiste argumentide ees.[9]
Natura hindamist reguleerib loodusdirektiiv (92/43/EN) artikkel 6 lõige (3) ja (4).[9] Direktiivist selgub, et Natura hindamist tuleks kaaluda kõigil juhtudel, välja arvatud siis, kui tegevus on vajalik Natura 2000 eesmärkide täitmiseks. Hindamisel tuleb lähtuda liikidest ja elupaikadest, kelle või mille kaitseks Natura 2000 ala on loodud. Loa tegevuse läbiviimiseks võib anda ainult siis, kui on tõestatud, et mõju Natura 2000 alale puudub.[9]
Erandi võib teha artikkel 6 lõige (4) põhjal, mis ütleb, et kahjustav tegevus on lubatud, kui sellel on esmatähtis mõju sotsiaal-majanduslikule olukorrale.[6] Kahjustava tegevuse lubamisel tuleb kindlasti rakendada hüvitusmeetmeid, teavitada Euroopa Komisjoni ning hüvitusmeetmed peavad rakenduma enne tegevuse käikuminemist.[9] Natura ala kahjustavale tegevusele peab andma heakskiidu Vabariigi Valitsus.[6] Kui tegevus ohustab esmatähtsat looduslikku elupaika või liiki, saab Vabariigi Valitsus tegevuse heaks kiita ainult juhul, kui tegevusel on oluline mõju inimese tervisele või ohutusele. Teiste põhjuste puhul on tegevuse heakskiitmiseks vajalik Euroopa Komisjoni hinnangu saamine.[9]
Piiriülene mõju
[muuda | muuda lähteteksti]25. veebruaril 1991 allkirjastas Eesti piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni.[2] Allkirjastamine ja sellele eelnenud konverents toimusid Soomes Espoos. Seetõttu nimetatakse lepingut ka Espoo konventsiooniks.[2] Leping kohustab osapooli teavitama üksteist suuremate projektide elluviimisest ning seejärel, vastavalt piiriülese mõju olemusele, rakendama vastumeetmeid olulise keskkonnamõju ennetamiseks, vähendamiseks või likvideerimiseks.[10]
Eesti on sõlminud kahepoolse lepingu Läti Vabariigi ja Soome Vabariigiga piiriülese keskkonnamõju hindamise korraldamiseks, vastavalt 1997. ja 2002. aastal. 2003. aastal panid Euroopa keskkonnaministrid aluse uuele kokkuleppele, Kiievi protokollile, mis arendab edasi projektipõhist piiriülest keskkonnamõju hindamise menetlust riikide vahel ja viib selle menetluse strateegiliste dokumentide koostamise tasemele.[2]
Piiriülese mõju avastamisel keskkonnamõju hindamise protsessis on mõjutav riik kohustatud andma teavet mõjutatavale riigile tegevuse olemusest. Mõjutatava riigi soovi korral võimaldatakse tema esindajal osaleda keskkonnamõju hindamise menetluses ja alustatakse konsultatsioone kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju ja selle leevendamise või vältimise meetmete asjus.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 2.02.2010)
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Peterson, K. Keskkonnamõju hindamine. Juhised menetluse läbiviimiseks tegevusloa tasandil. Keskkonnaministeerium, 2007, 133 lk.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Põder, T. KESKKONNAMÕJU JA KESKKONNARISKI HINDAMINE. Käsiraamat. Tallinn 2005, 124 lk
- ↑ http://ec.europa.eu/environment/eia/eia-legalcontext.htm Euroopa Keskkonnamõju direktiivid (EIA legal directives) (vaadatud 29.09.2014)
- ↑ «Keskkonnaekspertiisi tegemise kord» Peaminister M. LAAR Keskkonnaminister A. TARAND Riigisekretär Ü. KAEVATS Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 13. novembri 1992. a. määrusega nr 314
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus
- ↑ 7,0 7,1 "Avalikkuse kaasamise käsiraamat ametnikult ametnikule", SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Peipsi Koostöö Keskus 2008, 27 lk
- ↑ Natura eelhindamise juhis, Keskkonnaamet, Tallinn 2012
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Peterson, K. Natura hindamise praktikast ja kvaliteedist 2010. SEI Tallinna väljaanne nr 16, Säästva Eesti Instituut, Tallinn, 2011, 55 lk.
- ↑ http://www.unece.org/env/eia Espoo konventsioon ja sätted (vaadatud 29.09.2014)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [2] (vaadatud 2.02.2010)