Keemiline potentsiaal
Keemiline potentsiaal on termodünaamiline funktsioon, mis iseloomustab püsivate välistingimuste korral komponendi aktiivsust keemilises reaktsioonis või aine ülekandeprotsessis.[1]
Keemilist potentsiaali defineeritakse matemaatiliselt kui termodünaamilise potentsiaali osatuletist komponendi moolide arvu järgi, kusjuures olekuparameetrid (, ) ja teiste komponentide hulgad on konstantsed:
kus on füüsikalise süsteemi Gibbsi vabaenergia muutus ja on komponendi ainehulga muutus.
Puhta aine keemiline potentsiaal sõltub ainult temperatuurist ja rõhust, segu või lahuse potentsiaal ka kontsentratsioonist või osarõhust.[1]
Keemilise potentsiaali muutuse mõõtühik on džaul mooli kohta (J/mol).
Keemilise potentsiaali mõiste võttis 1874. aastal kasutusele USA teadlane Josiah Willard Gibbs.