Kaugeeslinnastumine

Kaugeeslinnastumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus inimesed kolivad suurlinnast ära piirkonda, mis jääb linna ja maakoha piirimaile, säilitades seejuures töökoha suurlinnas. Tavaliselt valitakse sellises olukorras elukohaks väikeasulad, mis asuvad kuni tunniajase sõidu kaugusel töökohast, on soodsamate kinnisvarahindadega ning kus on olemas peamised eluks vajalikud teenused. See tähendab, et inimesed hakkavad pendelrändama töökoha ja kodu vahel.

Kaugeeslinna iseloomustatakse kui piirkonda, mis jääb linna ja maakoha vahepeale, sest omab elemente nii ühest kui teisest. Kaugeeslinnad koguvad üha enam populaarsust kogu maailmas. Eelkõige nende inimeste seas, kes ei soovi elada suurlinnas, küll aga seal töötavad. Nii toimiva süsteemi miinuseks peetakse suurt kütusekulu liikumiseks elu- ja töökoha vahel. Samuti on levinud arvamus, et kaugeeslinnastumine on iseloomulik pigem vaesemale rahvastikule. Selline arvamus on kujunenud eeslinnastumise protsessi põhjal, mida iseloomustab vaesematest sotsiaalsetest kihtidest kodanike kolimine linnadest või maalt linna äärealadele, tekitades halva mainega piirkondi ehk slumme.

Kaugeeslinna omadused

Kaugeeslinn erineb eeslinnast ja suurlinnast mitme omaduse poolest:

• Vähenev rahvastik. Erinevalt suurlinnadest, kus rahvaarv pidevalt kasvab, väheneb kaugeeslinnades rahvaarv iga aastaga. Rahvaarvu vähenemise peamiseks põhjuseks peetakse noorte haridustee jätkumist linnas, kus on kõrgkool või kutsekool, viimase lõpetamisel lahkutakse kodulinnast lõplikult.
• Hajaasustus. Erinevalt suurlinnast või eeslinnast on kaugeeslinna rahvaarv ja asustustihedus väiksem. Kaugeeslinnas elab ligikaudu 40 inimest ruutkilomeetri kohta, linnas on aga see arv kordi suurem.
• Transpordi olulisus. Kuna kaugeeslinnas on töökohtade arv võrreldes suurlinnaga väiksem, on vajalik, et piirkondade vahele oleks loodud püsiv transpordiühendus.
• Killustunud kogukond. Kaugeeslinnas on kogukond tihti killustunud, kuna piirkonnas elavad nii kohalikud kui ka suurlinnadest tulnud elanikud. Piirkonda on kokku elama asunud väga erinevate vaadete, tõekspidamiste ning arusaamadega inimesi. Samuti tuleb mängu kogukonna tunnetus: kohalikud hoiavad omaette ning juurde tulnud elanikud omaette.
• Puudused juhtimissüsteemis. Tihti on probleemiks tugeva juhi puudumine, kes suudaks kaugeeslinna elu parendada.

Eeslinna ja kaugeeslinna erinevused

Eeslinna ja kaugeeslinna kõige selgem erinevus seisneb nende kauguses linnast: eeslinn asub linna ääres, kaugeeslinn võib asuda suurlinnast kuni tunniajase sõidu kaugusel.

Teiseks erinevuseks eeslinna ja kaugeeslinna vahel on piirkonnas pakutavate teenuste hulk: eeslinnas ei ole kaubanduskeskuseid, ärihooneid, koole vms. Eeslinna funktsioon on majutada elanikke, kes enam linna ära ei mahu. Kaugeeslinn aga on justkui omaette toimiv väikelinn hulga pakutavate teenuste, kasvava arvu töökohtade ja elamuhoonetega. Erinevuseks on üldiselt ka piirkondade arendamine: kui eeslinnu arendataksegi mõttega luua rohkem elamuid, siis kaugeeslinnu arendatakse eesmärgiga arendada piirkonda majanduslikult ning pakkuda elanikele võimalikult palju teenuseid, mis on olemas ka suurlinnas (töökohad, kool, kauplused).

Kuna kaugeeslinnas pakutakse elanikele mitmeid igapäevaeluks vajalikke teenuseid (nt kool, lasteaed), mida eeslinnades ei pakuta, siis ilmneb erinevus ka selles, et päevasel ajal liigub kaugeeslinnas inimesi. Eeslinn on aga teenuste puudumise tõttu tühi – lapsed, nende vanemad ja kõik teised elanikud käivad linna tööle, kooli või lasteaeda.

Samuti on erinevuseks piirkondade üldise arengu põhjused: eeslinn arenes, sest linnas olevad eluasemed olid kallid ja majanduslikult piiratumate võimalustega inimesed pidid leidma soodsamaid elupaiku. Alternatiiviks osutus linna madalate hindadega äärealad, kuhu hakati rajama elamuid. Enamasti elasid eeslinnades töölisklassi või keskklassi kuuluvad inimesed. Kaugeeslinna kolisid inimesed aga kauni looduse, soodsate hindade ning madala rahvastikutiheduse (suurema privaatsuse) tõttu. Erinevus eeslinna ja kaugeeslinna vahel seisneb ka nende asustuse paiknemises. Kaugeeslinn on hajaasustusega, eeslinn on aga tiheda asustusega. Nii näeb näiteks kaugeeslinna elanik oma naabreid harvem kui eeslinnas elav kodanik.

Kaugeeslinnade teke

Kaugeeslinnastumine on kõige otsesem tagajärg linnade laienemisele. Suurlinnades kasvab rahvaarv, aga ka majandus, mille tulemusena vajab linn rohkem elamuid inimestele ning ärimaad suurema hulga inimeste teenindamiseks. Kuna aga linnad on tihtipeale üleplaneeritud ning paljusid inimesi huvitab linnamiljöö asemel looduslikum keskkond, valitakse elamiseks piirkond, mis ei asu suurlinnast kaugel, aga kus täisplaneeritud hoonete asemel on kena loodus ning elanikele tagatud peamised eluks vajalikud teenused (nt transport linna). Selliseks kohaks saab tavaliselt väikelinn.

Nagu eespool mainitud, vajab suurlinn juurde ka ärimaad. Kuna aga linnas on juba enamik ärimaid hõivatud, ei ole linnal võimalik teenindada suuremat hulka inimesi, kui juba linnas elab. Nii tekib kaugeeslinna kolinud elanikel vajadus uute teenuste järele kodule lähemal. Vajaduse tõttu hakkab kaugeeslinn (väikelinn) arendama teenindussektorit: linna tekivad uued kaubanduskeskused, meelelahutusasutused, söögikohad. Protsessi tulemusena kujuneb eraldiseisev piirkond, kus kasvab töökohtade, teenindusasutuste ning rahvastiku arv.

Lisaks mitmetele füüsilistele muutustele kutsub kaugeeslinnastumine piirkonnas esile ka sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke muutusi. Muutuste üheks põhjuseks on globaliseerumine, mis mõjutab kaupade vaba liikumisega ning piirkondade tiheda suhtlemisega kaugeeslinna majandust, poliitikat ja kultuuri. Samuti on kaugeeslinnades täheldatud lokaliseerumist, see tähendab, et seal elavad inimesed muudavad koha omanäoliseks, luues sellele uue identiteedi ja poliitilise struktuuri. Kuna tegemist on hajaasustusliku piirkonnaga, on seal palju võimalusi arenguks. Näiteks arendada turismi, äri, vabal maal arendada põllumajandust, edendada piirkonna looduskaitset.

Nii võib ka suurlinna toetavast kaugeeslinnast kujuneda hoopis isetoimiv hajaasustusega linn.

Kaugeeslinnas tekkivad probleemid

Kaugeeslinna arendades võivad tekkida probleemid kohalike elanikega. Probleemid võivad tekkida, kui linnast tulnud elanikud tahavad arendada ja tuua piirkonda elemente, millega kohalikud pole harjunud. Sageli on selle reaktsiooniks viimaste tugev vastuhakk ning süvenev kogukonna killustatus.

Probleemiks võib kujuneda ka väärtustatud looduskeskkonna tehislikuks muutumine. Inimeste vajadusel ja suurlinna eeskujul ehitatakse kaugeeslinn täis ärihooneid ja elamuid, millega rikutakse ühtlasi kaugeeslinlik miljöö. Sellega kaob ka koha algne väärtus – hajaasustus ja looduslähedus. Seesuguse arengu suurem tõenäosus on riikides, kus linnastumisprotsent on kõrge, mille tulemusena ei mahu rahvas enam suurlinnadesse ära. See sunnib neid otsima alternatiivseid elupaiku ning neid seejärel suurlinna eeskujul arendama.

Planeerimine

Kaugeeslinnad asuvad piirkondades, mis ei ole planeeringutega märgitud kui arenevad või atraktiivsed piirkonnad, seetõttu on maa kaugeeslinnades soodsam. Tihtipeale erinevad maa-alade hinnad suurlinnades ja kaugeeslinnades koguni mitmekordselt, seetõttu on need ka inimestele atraktiivsed: kaunis piirkonnas soodne maa-ala ja seda isegi siis, kui maa-alal on hooned. Piirkonna teeb arendajatele atraktiivseks ka tõsiasi, et seal on rohkem maa kasutusvõimalusi, seda põhjusel, et tihtipeale ei ole kaugeeslinnades nii täpselt määratletud maa sihtotstarve. Inimestel on võimalus luua põllumaa, elamumaa, arendada äritegevust piirkonnas. Nii on võimalik piirkonda laiendada ning muuta see isikupäraseks. Seda aga juhul, kui kohalik võim ja identiteet on tugevad ning inimesed huvitatud kohaliku elu aktiivsest arendamisest. Samas nende puudumisel on suur võimalus, et linn hääbub ning jääb rahvast tühjaks.