Katarsis

Katarsis (kreeka keeles κάθαρσις katharsis 'puhastumine') on emotsioonide puhastumine ja emotsionaalsete pingete maandamine kunsti abil või hinge puhastumine ja uuendumine elamuste mõjul.

Terminina kasutas seda sõna esimesena Aristoteles, pidades silmas tragöödia vaatajate hingelist õilistumist ja puhastumist etenduse põhjustatud elamuste tõttu.

Aristoteles

Aristoteles kasutab seda sõna raamatus "Poeetika" ("Luulekunstist") tragöödia definitsioonis: "Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, <teatud> suurust omava tegevuse jäljendus, <jäljendus erinevates> osades erineval kujul maitsestatud kõnega, <jäljendus, mis jäljendab> tegevaid <isikuid endid>, mitte <neist> jutustades, <jäljendus,> mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest." (1449b24–28)

Aristoteles ei esita puhastuse teooriat. Ta kasutab seda sõna ainult tragöödia definitsioonis ja veel korra muus tähenduses (1455b15). Ent see, et ta mainib seda definitsiooni lõpus, näitab, et tegu on tragöödia otstarbe või eesmärgiga. Ka "Poliitika" VIII raamatus räägib ta puhastusest, mida muusika ja luule toovad, lubades rääkida sellest rohkem teoses luulest. Tragöödia definitsioonis on jutt puhastusest "sellistest kannatustest (pathēmata)", nimelt kaastundest, hirmust ja sarnastest emotsioonidest. Kaastunnet ja hirmu äratatakse kõige rohkem siis, kui näidatakse tegelasi ja nende seiklusi täpselt õigesti (1453a10): "See on selline, kes pole eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest ning kes ei satu õnnetusse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu, olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad, nagu Oidipus, Thyestes ja silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest." Kangelased peavad olema piisavalt korralikud, et vaataja tunneks neile kaasa, kuid mitte nii hiilgavad, et ebaõnn oleks teenimatu (1452b34–36). See ärataks moraalset tülgastust, mis häiriks puhast hirmu ja kaastunnet. Nähtavasti mõtleb Aristoteles puhastuse all "naudingut, mis tuleneb kaastundest ja hirmust" (1453b11).

On võimalikud ka teised tõlgendused, sest sõna võis tähendada ka soolte tühjendamist lahtisti või klistiiri abil. 19. sajandi keskpaigast on kiputud Aristotelese puhastust mõistma nii, et tragöödia uhub välja metsikud ja ebasoovitavad kired, lastes neil vabalt voolata, kuni jõuame tagasi emotsioonideta olekusse. Tragöödia äratatud hirmus elame välja palju väikesi hirme, mis me muidu alla neelame. Selline tõlgendus oli olemas ka antiikajal, näiteks Proklose kommentaaris Platoni "Politeiale". Uusajal juurdus see "Poeetika" kommentaarides, kuni sellest sai üldtunnustatud arusaam. Aga Aristoteles ei omista emotsioonidele kvantiteeti, mis lastakse välja või hoitakse tagasi. Tema arvates aitab emotsiooni väljendamine seda emotsiooni tugevdada, näiteks need, kes regulaarselt oma viha välja lasevad, muutuvad ägestuvamateks (Nikomachese eetika II.1103b18). See tõlgendus eeldab ka, et kõigil on tarvis kirgedest vabaneda, aga Aristotelese arvates tuleb kirgi regulaarselt ja hästi reguleeritult väljendada (1109a25–29). See tõlgendus on vastuolus ka selle vaimuga, mida Aristoteles "Poliitika" VIII raamatus ütleb mousikē (muusika ja luule) kohta. Mousikē aitab harida emotsioone, sest lauludes on õiget pildid vihast, julgusest ja teistest joontest (1340a19–21). Need pildid äratavad meis emotsiooni (1340a13). Rõõm kogu elamusest harjutab hinge nautima voorust päriselus (1340a22–27).

Kui kaastunde ja hirmu äratamine viib puhastuseni (ning rõõmuni põnevatest kirgedest) ning see tekitab eetilise harjumuse, siis puhastus ongi harjutamine. Emotsioonide harjutamisel pole mingit pistmist nende väljalaskmisega. Emotsioone tuleb kalibreerida, et need oleksid vastavuses päriselu olukordadega, mis neid esile kutsuvad. Katarsis on selle vaate järgi emotsioonide selitus (Leon Golden, Richard Janko, Martha Nussbaum). Tragöödia õpetab, mis tunne on tunda hirmu ja kaastunnet ja mis puhul on need kohased. See on osa teekonnast eetilise käitumise juurde, sest Aristotelese eetika seob eetilise käitumise hästi harjutatud emotsioonidega. See tõlgendus aitab mõista ka Aristotelese Platoni-vastast argumenti. Need emotsioonid, mis Platonile ei meeldi, on tragöödias küll olemas, aga need hoopis soodustavad eetilist toimimist. Need mitte ei kahjusta meie mõtlemisvõimet, vaid aitavad emotsioone mõistlikumaks muuta. Aristotelese järgi peaksid inimesed oma tundeid ja otsustusi eluaeg parandama. Tõsi küll, Aristoteles ütleb "Poliitikas" ka, et puhastus on kergendus, mis aitab hingel rahuneda (1342a7–15). Kui selitus on mingisugune valgustus, siis see tõlgendus näitab, kuidas luule toob arusaamise naudingu (1448b13). Aga see on ainult emotsioonidest arusaamine, ja sellest ei piisa Platoni rünnakute tõrjumiseks.

Mõned tõlgendajad ei seosta katarsist üldse emotsioonidega. Nende tõlgenduses ei tähenda pathēmata mitte kirgi, vaid draama sündmusi. Katarsis on narratoloogiline puhastus: näidendi lahendus korrastab sündmused (Gerald Else, Alexander Nehamas). Sidus ja tähenduslik süžee on tragöödia eesmärk. See tõlgendus on vähemuses. Selle eelis on see, et see otsib "Poeetikast" argumenti selle kohta, mida kirjandus teab ja kuidas ta seda ütleb.

Kirjandus

• Aristoteles. Luulekunstist.
• Proklos. Platoni "Politeia" kommentaar. – Wilhelm Kroll (koostaja). Platonis Rem Publicam Commentarii, Leipzig: Teubneri 1899.
• Jacob Bernays. Grundzüge der verlorenen Abhandlung des Aristoteles über die Wirkung der Tragödie, Breslau 1858.
• Gerald Else. Aristotle's Poetics: The Argument, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1957.
• Leon Golden. The Clarification Theory of Katharsis. – Hermes, 1976, 104, lk 437–452.
• Martha Nussbaum. The Fragility of Goodness: Luck and Ethics in Greek Tragedy and Philosophy, Cambridge: Cambridge University Press 1986.
• Jonathan Lear. Katharsis. – Phronesis 1988, 33, lk 297–326.
• Matthias Luserke (toim). Die aristotelische Katharsis: Dokumente ihrer Deutung im 19. und 20. Jahrhundert, Hildesheim: Olms 1991.
• Amelie Rorty (toim). Essays on Aristotle's Poetics, Princeton: Princeton University Press 1992.
  • Alexander Nehamas. Pity and Fear in the Rhetoric and the Poetics.
  • Richard Janko. From Catharsis to the Aristotelian Mean, lk 341–358.
  • Jonathan Lear. Katharsis (ümbertrükk).
• Andrew Laughlin Ford. Katharsis: The Ancient Problem. – Andrew Parker, Eve Kosofsky Sedgwick (toim). Performativity and Performance, New York: Routledge 1995, 109–132.
• Velvet Yates. A Sexual Model of Catharsis. – Apeiron, 1998, 31(1), lk 35–58.
• Nickolas Pappas. Aristotle. – Berys Gaut, Dominic McIver Lopes (toim). The Routledge Companion to Aesthetics, Routledge 2001, lk 15–26.
• Andrew Laughlin Ford. Catharsis: The Power of Music in Aristotle's Politics. – Penelope Murray, Peter Wilson (toim),Music and the Muses: The Culture of Mousike in the Classical Athenian City, Oxford: Oxford University Press 2004, lk 309–336.
• Martin Vöhler, Bernd Seidensticker (toim). Katharsis vor Aristoteles. Zum kulturellen Hintergrund des Tragödiensatzes, Berlin/New York: de Gruyter 2006.
  • Christof Rapp. Katharsis der Emotionen, lk 149–172.
• G. R. F. Ferrari. Aristotle on Musical Catharsis and the Pleasure of a Good Story. – Phronesis, 2019, 64(2), lk 117–171.
• Pierre Destrée. Aristotle's Aesthetics, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2021