Kasutaja:Vaher/Modernne riik

Modernne riik, uusaegne riik sündis territoriaalriigis rajatud õiguse keskkonnas, mis pakkus turumajandusele piiramatuid arenguvõimalusi. Modernses riigis süvenes spetsialiseerumine, arendati infrastruktuuri ja tehnilist elukeskkonda. Modernses riigis kujunes vaba turumajandus ja toimus rikkuse kasvu ning elavnes kultuurielu.

Modernse riigi areng

Algus

Kuna territoriaalriigi regulaararmeed vajasid standardiseeritud masstoodangud, siis pani see aluse suurtele tööstusettevõtetele, mis pidid üha kiirenevas võidurelvastumises tegema kõik, et säilitada nii enda kui ka oma riigi konkurentsivõime. Kuna sõjaväe ülalpidamine ja sõjategevus kallinesid jätkuvalt, siis oli vaja transporditeid ja -vahendeid, millega olemasolevaid vägesid kiiresti liigutada ühest kohast teise. Ja kuna suurte tööstusettevõtete omanike kasumid kasvasid ennenägematu kiirusega, siis tähendas see maa-aristokraatia (agraar-kapitalistide) suhtelist vaesumist ning nende mõjuvõimu kahanemist riigi poliitika kujundamises.

Paberraha kasutuselevõtt suurendas valitsuste maksevõimet ning raha ülekandmine pankade kaudu pakkus võimalust kehtestada tulumaks – mõlemad suurendasid valitsuse finantsvõimekust. Kuid olemuslikult väärtusetu paberraha intressi eest väljalaenamise tava pani aluse perioodilistele likviiduskriisidele ning kiirendas rikkuse kontsentreerumist finantsoligarhia kätte. Tööjõu ekspluateerimine tööstuses saavutas maksimaalse võimaliku piiri, kuna töölised sõltusid nüüd täielikult oma tööandjatest: oma napi töötasu pidid nad kulutama tööandjate poodides ning elama tööandjate üürikorterites. Sellel taustal on loogiline Friedrich Engelsi väljendatud mõte, et „riigibürokraatia on kapitali valitseva klassi töövahend, mille abil hoitakse ohjes rõhutud klassi“.

Ühiskonna muutumine

Revolutsioonide ja sõdade laine, mis käis üle Euroopa 19. sajandil, eemaldas riigivõimu juurest ebakompetentse päriliku eliidi, mille liikmed olid ostnud enesele kõrge ametikoha või saanud selle pärandina oma vanematelt. Nad asendati kodanliku keskklassi hulgast pärinevate haritud inimestega, kes pidid ametikoha saamiseks demonstreerima oma kompetentsust turumajanduslikus konkurentsis ja väljendama alistumist valitsusvõimu kandja isiklikult. Riigireformi käigus eraldati üksteisest riik ja kirik ning kuningavõim asendati demokraatliku valitsuskorraldusega, milles seadusandlik-, haldus- ja kohtuvõim eristati üksteisest.

Turumajanduse arengu-eelduseks oli tsunftikorra likvideerimine. Maareformiga tehti lõpp eliidi eesõigusele omada maad – see avas tee põllumajanduse arengule. Tööstuse industrialiseerimine tekitas kasvava nõudluse inseneride ja oskustööliste järel, õigusriigi kehtestamise eelduseks oli kodanike lugemisoskus. Riik võttis religioossetelt institutsioonidelt üle haridusasutused ning kehtestas kohustusliku riikliku alghariduse. See omakorda elimineeris vähemusrahvaste ja võõrkeelsete kogukondade jätkusuutlikkuse ning kiirendas rahvusriigi tekkeprotsessi.

Uute energiaallikate (aur, sisepõlemismootorid, elekter) kasutuselevõtmine ja üleminek käsitöölt masinatööle panid aluse tööstusrevolutsioonide lainele. Monteerimisliinide rakendamine tehastes, transpordivõimekuse kasv (kanalid, raudteed, autoteed, lennukid) ja sidevahendite (telegraaf, telefon, internet) areng süvendasid spetsialiseerumist, mis laienes rahvusvahelisele tasandile ning pani aluse globaalmajanduse tekkele.

Tööviljakuse ja tootmismahu ennenägematu kasv tegi lõpu elitaristlikule olelusvõitlusele (nn nullsumma mängule, millega jagati ümber vaid olemasolevat), sest kaubaküllus parandas ühiskonna kõigi liikmete toimetulekut. Transpordivõimekuse paranemine ning toiduainete säilitamise tehnoloogiate (konserveerimine, jahutamine ja külmutamine jms) areng tegid lõpu näljahädadele. Börsi sünd ja areng lõid võimaluse kaubelda suurte kaubakogustega ning see laienes ka alles tulevikus toodetavatele kaubakogustele (futuurid).

Konkurentsivõime

Modernse riigi konkurentsivõime globaalse turumajanduse keskkonnas sõltub tema kodanike haritusest, turukorraldusest, loovusest ja valmidusest kohaneda üha muutuva elukeskkonnaga . Mida suuremad on turuosaliste valikuvabadused, seda õiglasemad on vahetustehingute hinnad. Mida enam saab inimene tulu oma töö viljade müügist, seda suurem on tema innovatiivsus ja valmidus midagi teha tekkinud probleemi lahendamiseks.

Kuid turumajandusliku vabaduse säilitamine pole lihtne ülesanne, sest alati leidub egoistlikke ja ahneid inimesi, kes tahavad omastada teiste töö vilju ning erastada avalikku omandit. Seetõttu on (kohtu)ametnikel modernses riigis turuvabaduste säilitamisel oluline roll, sest vaid neil on erapooletu isikuna õigus piirata ühiskonna avalikest huvidest lähtudes eraettevõtjate ahnusest ajendatud tegevusi, mis hävitavad nii loodusliku elukeskkonna kui ka ühiskonna jätkusuutlikkuse. Ja kõige efektiivsem karistus on kohustus kompenseerida tekitatud kahju.

Riigi ja ühiskonna konkurentsivõime sõltub otseselt usaldusest valitsusvõimu teostajate suhtes ning see omakorda sõltub sellest, kui läbipaistvad on majandussuhted ja rahade liikumised.

Kriis

Modernse riigi kriisi põhjustab egoism ja ahnus. Kapitaliseeritud suurettevõttes muutub inimene masina lisandiks ja aktsiate viimine börsile kaotab sideme omanike ja töötajate vahel ning koos sellega kaob ka vastutus – järele jääb vaid ahnus. Fiat rahale üleminek ja riigi süvenev sõltuvus pankadest süvendavad majanduskriise ja kiirendavad rikkuse kontsentreerumist. Manipuleeritud turg võtab väike-ettevõtjatelt toimetulekuvõimalused. Tööjõust saab kasumile orienteeritud majanduses üks tootmissisend teiste hulgas ning turumajanduslikus keskkonnas peab igaüks ise otsustama millise summa eest ta oma tööjõudu müüb. Olukorras, kus kapital suudab koostööd teha, kuid tööjõu müüjad mitte, kiireneb rikkuse kontsentreerumine ja ühiskonna kihistumine. See paneb aluse uutele mässudele ja revolutsioonidele, mis ohustavad nüüd juba rahalist kapitali valitsevat eliiti. Ja kui need algavad, siis peavad valitsusvõimu teostajad otsustama, kas rakendada kasvavat vägivalda või alustada sotsiaalriigi rajamist.

Ajalugu

Inimkonna ajaloost on teada vaid kolm turumajandusliku individualismi põhjustatud innovatsioonipuhangut:

III aastatuhandel ema India ja Sumeri linnriikides,
I aastatuhande lõpul ema Kreeka ja Rooma linnriikides ning see, mis algas
19. sajandi alguses anglo-ameerika kultuuriruumis.

Just nendel ajajärkudel leiutatud asjad ja tehnoloogiad (alates rattast ja lõpetades internetiga) panid aluse modernse riigi tekkele ja võimaldasid oluliselt parandada kõigi inimeste elujärge. Neil perioodidel on ühiskondlik rikkus ja inimeste heaolu kasvanud ennenägematus ulatuses, sh ka ühiskonna kõige vaesemate liikmete hulgas.

Esimesed modernsed riigid olid uusaja alguse Euroopas: Holland ja Suurbritannia, neile järgnesid mõningase viivitusega Prantsusmaa ja Saksamaa. 20. sajandi alguses tõusis modernse riigi staatusesse Ameerika Ühendriigid, sama sajandi keskel Jaapan ning sajandi lõpus Korea ja Taiwan. Järgmise, 21. sajandi tõusev täht on Hiina, kuid kuna see riik on keeldunud liberaalse turumajanduse ideoloogia omaksvõtmisest, siis pole sugugi kindel, et ta modernse riigi staatuse saavutab (nagu ka Nõukogude Venemaa ei suutnud seda saavutada).