Mine sisu juurde

Kasutaja:Tpaara/Liivakast

Allikas: Vikipeedia
Seisuga mai 2009 maailmas peetud sõjad.
██ Suuremad sõjad – aastas üle 1000 hukkunu.
██ Muud konfliktid.

Sõda on riikide, rahvaste või muude rühmituste vaheline organiseeritud (relvastatud) konflikt, surumaks ühe osapoole tahet, huvisid või ideoloogiat jõuga (vägivaldselt) peale vastaspoolele. Sõja tagajärgedeks on enamasti laiaulatuslik häving, agressioon ja inimeste hukkumine. Kuigi sõjapidamist on kirjeldatud kui ürgset ja loomulikku inimloomuse osa [1], väidavad mõned, et sõda on sotsio-kultuurilise või ökoloogilise olukorra tulemus. Sõda tekitab üldjuhul väga suurt kahju nii infrastruktuurile kui ka ökosüsteemile, põhjustab ühiskonnas sotsiaalsete kulutuste vähenemist, nälga, massilist väljarännet sõjapiirkonnast ning väga tihti ka sõjavangide ning tsiviilisikute väärkohtlemist.[2][3][4] Sõja ajal on kasvab oluliselt ka propaganda osakaal meedias, mida levitavad üks või mitu sõja osapoolt.[5] Lisaks tõusevad loomulikult relvatootjate kasumid ning majandus- ja tootmisnäitajad.[6] Sõja puudumist nimetatakse rahuks.

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt koosnesid sõjad tõenäoliselt väikestest rüüsteretkedest. 12 000 aasta vanusest Nuubia matmispaigast on leitud vägivalla ohvreid. Alates riikide loomisest Lähis-Idas umbes 5000 aastat tagasi on sõjategevust esinenud suuremas osas maailmast.

Püssirohu kasutuselevõtmine ja tehnoloogiline areng on viinud moodsa sõjapidamiseni.

Tänapäeval kasutatakse sõdades varasemast märksa enamal määral ka majanduslikke, diplomaatilisi ja ideoloogilisi mõjutusvahendeid. Võrreldes aastaga 1990 on sõja poolt põhjustatud surmade arv vähenenud üle kahe korra: aastal 2013 oli see arv 31 000 ja aastaks 1990 juba 72 000 [7]. Kõige ohvriterikkam sõda ajaloos (arvestades hukkunute arvu selle algusest) oli Teine maailmasõda, mis kestis aastatel 1939-1945 ning selle käigus hukkus hinnanguliselt 60-85 miljonit inimest. Hukkunute arvu poolest järgmised on mongolite vallutused, mille tagajärjel hukkus üle 41 miljoni inimese.[8] Proportsionaalselt on kõige destruktiivsem sõda olnud Paraguay sõda, milles hävitati Steven Pinkeri sõnul peaaegu 60% Paraguay elanikkonnast. Aastal 2003 nimetas Richard Smalley sõja tähtsuselt kuuendaks kümnest inimkonda ähvardavast ohust järgmise 50 aasta jooksul.[9]

Eesmärgid ja liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt on sõja eesmärk geopoliitiline. Oma raamatus "Sõjast" on Preisi sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz öelnud, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega."[10] Osapooled, kes sihilikult planeerivad sõjategevusse astumist või selle lõpetamist, formuleerivad sõjaeesmärgid, et anda enda jaoks olukorrale selgelt piiritletud hinnang ning nad võivad ka need avaldada näiteks propagandavahendina. Fried on defineerinud sõjaeesmärgid kui „soovitud territoriaalne, majanduslik või muu kasu, mida oodatakse edukalt sõja lõppemiselt“. [11]

Materiaalsed/mittemateriaalsed eesmärgid:

• Materiaalsed eesmärgid võivad näiteks hõlmata territooriumi annekteerimist (näiteks nagu Saksa eesmärk hõivata Lebensraum) või majanduslike soovide aktsepteerimist (Hollandi-Inglise sõjad)

• Mittemateriaalsed eesmärgid – näiteks maine või tõsiseltvõetavuse saavutamine [12] [13]

Positiivsed/negatiivsed eesmärgid:

• Positiivsed eesmärgid kattuvad enamasti materiaalsete eesmärkidega

• Negatiivsed eesmärgid pidurdavad või hoiavad ära soovimatud tulemused. [14] Sõja eesmärgid võivad konflikti käigus muutuda ja lõpuks moonduda rahutingimusteks – vähimad nõudmised, mille täitudes on riik nõus lõpetama sõjategevuse. [15]


Tulenevalt sõja toimumise tingimustest, ulatusest, kasutatavatest vahenditest ja meetoditest võidakse sõda või selle olulist osa (olulist operatsiooni) nimetada ka näiteks kui tuumasõda, maailmasõda, meresõda, õhusõda, sissisõda, kaevikusõda või manööversõda.

Kodusõda võivad pidada samas riigis asuvad erinevad osapooled (näiteks Inglise kodusõda) või mõnel juhul ka eri riigid, mis on olnud varem ühendatud (näiteks Ameerika Ühendriikide kodusõda).

Sõna sõda kasutatakse metafoorina ka mittesõjalise konflikti või sõjalist vasasseisu jäljendava tegevuse kohta, näiteks sõnades klassisõda, kaubandussõda, kübersõda, propagandasõda ja lisaks mängulises mõistes ka padjasõda või lumesõda.

Sõjapidamine ei ole omane ainult inimestele. Sipelglased osalevad ulatuslikes liikidevahelistes kokkupõrgetes, mida saab pidada sõjaks ning šimpansid peavad samuti hõimusõdu. Arvatud on ka, et sarnast käitumist esineb teistelgi liikidel, kuid andmeid selle kohta on vähe.[16][17][18]

Motivatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Ei ole ühtset seisukohta, mis defineeriks peamised motivaatorid sõjapidamiseks. Need võivad erineda nii otsustajatel, kes kuulutavad sõja ning neil, kes lähevad reaalselt sõjategevust läbi viima. Näiteks, Kolmandas Puunia sõjas võisid Rooma liidrid soovida sõda Kartaagoga, saamaks lahti rivaalist, samas kui üksiksõdurid olid ilmselt motiveeritud sõdima, et saada selle eest tasu. Kuna sõjaga on seotud paljud inimesed, võib see lõpuks hakata elama nii-öelda oma elu, vastavalt erinevate motivaatorite kokkulangemisele. Vana juudi tõlgendus Kaini ja Abeli omavahelisest võitlusest väidab, et sõja võib põhjustada kolm universaalset faktorit: A) majandus, b) võim ja c) usk. Kuna strateegilised ja taktikalised tegurid on pidevas muutumises, muudetakse ka erinevaid sõjalisi doktriine ja õpetusi nii enne ja pärast iga suuremat sõda, kui ka selle ajal. Carl von Clausewitz on öelnud: ´Igal ajastul on oma sõda, oma piiravad faktorid ja oma iseäralikud vaatepunktid. Üks pidev nähtus on sõja organiseeritud vägivald ja sellest tulenev vara ja elude häving, mis tingimata järgneb.´[19]

Sõja iseloom

[muuda | muuda lähteteksti]

„Sõja iseloom ei muutu kunagi, ainult selle pealiskaudsed kehastused Joosep ja Taavet, Hektor ja Achilleus tunneksid ära selle lahingutegevuse, mida meie sõdurid ja merejalaväelased on Somaalia ja Iraagi kõrvaltänavatel pidanud. Vormid täiustuvad, pronks asendub titaaniga, nooled vahetatakse laserjuhitavate pommide vastu, kuid põhimõtteks jääb siiski oma vaenlaste tapmine, kuni ellujäänud annavad alla ja järgivad sinu tahtmist. “

– Ralph Peters[20]

Sõdurite käitumine sõja ajal erineb oluliselt nii individuaalisiksuste kui ka üksuste ja armeede vahel. Sõltuvalt olukorrast on sõdurid omaalgatuslikult pannud toime nii genotsiide, vägistamisi kui ka etnilist hävitamist. Üldiselt piirdub siiski sõdurite käitumine pigem enda kohaloleku näitamise ja äkkrünnakutega, olles äärmiselt reeglitest piiratud ja osaledes pigem sümbolistlikus sõjategevuses, milles ohvrite arv on märkimisväärselt väikesem sellest, mida võiks eeldada, kui vastaspooled oleks üksteise suhtes tõeliselt vägivaldselt meelestatud.[21] Esimeses maailmasõjas on olnud juhtumeid, kus püüti sihilikult sõjalisi kokkupõrkeid pidurdada. Heaks näiteks võib tuua tulevahetuse, mis toimus peale seda, kui Saksa miin maandus juhuslikult Briti kaevikuliinis. Saksa poole poolt hüütud vabandusele reageerisid britid tulistamise lõpetamisega.[22] Teisi näiteid mitte-agressiivsest käitumisest Esimeses maailmasõjas võib leida raamatus Good-Bye to All That. Sealhulgas on mitmeid spontaanseid vaherahusid, mis võimaldasid mõlemal poolel üles ehitada kaitserajatisi või ära tuua oma langenuid. Lisaks veel keeldumist vastase pihta tule avamisest, kui vastane on võtnud suuri riske, et langenud kaaslane lahinguväljalt eemale viia. Kõige kuulsam spontaanne vaherahu on ilmselt I maailmasõja jõulurahu. Konflikti osapoolte psühholoogiline eraldamine ja moodsa sõjatehnika suur hävitusjõud võib aidata kaasa sellise efekti kadumisele ja tekitada sõdurites soovi liituda vastaste (või tsiviilisikute) massihävitusega.[23] Sõjategevuse ebatavalised olukorrad võivad panna muidu normaalse inimese tegema kohutavaid asju. Sotsioloogid ja ajaloolased näevad tihti sõja keskmes inimlikkuse kaotamist, dehumanisatsiooni.

Mõju sõduritele

[muuda | muuda lähteteksti]

Militaarpersonal kannatab tihti sõjas lisaks füüsilistele vigastusele (näiteks haigused, vigastused, amputatsioon ja ka surm) ka psüühiliste traumade ja häirete käes, nende hulgas depressioon ja posttraumaatiline stress.

„Igas sõjas, milles USA on osalenud, on tõenäosus saada psüühiline trauma, mille tagajärjel isik lahingutegevusest eemaldatakse, kasvanud võrreldes tõenäosusega saada vigastatud vaenlase lahingutegevuse tagajärjel. “

– No More Heroes, Richard Gabriel

Teise maailmasõja ajal selgus USA armee poolt läbiviidud uuringust , et keskmiselt ainult 15 kuni 20% USA sõduritest Teises maailmasõjas tulistas lahingus vaenlase pihta.[21] Ameerika kodusõja entsüklopeedias märgiti, et 27 574-st mahajäetud musketist, mis Gettysburgi lahinguväljalt leiti, olid peaegu 90% laetud, neist 12 000 olid uuesti laetud rohkem kui ühe korra ja 6000 neist olid uuesti laetud 3 kuni 10 korda. Uuringud näitavad, et enamik sõdureid ei kasuta lahingutegevuse käigus oma tulirelva. Seda omistatakse mõnede teoreetikute poolt inimese loomuomasele vastumeelsusele teise inimese tapmisele. .[21] Swanki ja Marchandi Teise maailmasõja uuringud näitasid, et pärast 60 päeva pidevat lahingut on 98% selles osalenutest psüühhilised langenud, ehk nad ei ole enam võimelised lahingutegevuses osalema. See väljendub sõdurite ekstreemses väsimuses, segadusseisundis, hüsteerias, ängistuses, obsessiiv-kompulsiivsetes- ning iseloomuhäiretes.[21]


Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelne termin „sõda“ (organiseeritud relvastatud võitlus) on tulnud läänemeresoome tüvest ning on ühine enamikele soome-ugri keeltele (nt soomekeelne sota, liivi suodā).[24] Inglise keelde on sõna war tulnud vana-inglise keelest wyrre ja werre, vana-prantsuse keelest werre (modernses prantsuse keeles guerre) mis omakorda tulnud frankide werra-st ning see omakorda protogermaani werzō-st (segamini, segadus). See sõna on suguluses vana-sakside werran-iga, saksa verwirren-iga (segadusse ajama). Saksakeelne sõna krieg (protogermaani krīganą ehk jonnakas olema). Hispaania-, portugali- ja itaaliakeelne guerra on samuti tulnud vana-prantsuse ja germaani keeltest. Etümoloogiline legend on, et roomlased hakkasid kasutama neile võõrast, germaanipärast sõna guerra, et vältida ladinakeelset sõna bellum, mida võib oma kõla poolest segamini ajada sõnaga ilus (bello). Akadeemilist sõjateadust nimetatakse polemoloogiaks, (kreekakeelne polemos-sõda ja lõpp sõnast logos-õpetus).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Šmihula, Daniel (2013): The Use of Force in International Relations, p. 67, ISBN 978-80-224-1341-1.
  2. ↑ Tanton, John (2002). The Social Contract. Lk 42.
  3. ↑ Moore, John (1992). The pursuit of happiness. Lk 304.
  4. ↑ Baxter, Richard (2013). Humanizing the Laws of War. Lk 344.
  5. ↑ Dying and Death: Inter-disciplinary Perspectives - Page 153, Asa Kasher - 2007
  6. ↑ Chew, Emry (2012). Arming the Periphery. Lk 49.
  7. ↑ GBD 2013 Mortality and Causes of Death, Collaborators (17. detsember 2014). "Global, regional, and national age-sex specific all-cause and cause-specific mortality for 240 causes of death, 1990-2013: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2013". Lancet. 385: 117–71. DOI:10.1016/S0140-6736(14)61682-2. PMC 4340604. PMID 25530442. {{cite journal}}: parameetris |first1= on üldnimi (juhend)
  8. ↑ *The Cambridge History of China: Alien regimes and border states, 907–1368, 1994, p.622, cited by White
    *Matthew White (2011-11-07). The Great Big Book of Horrible Things: The Definitive Chronicle of History's 100 Worst Atrocities.
  9. ↑ "Top Ten Problems of Humanity for Next 50 Years", Professor R. E. Smalley, Energy & NanoTechnology Conference, Rice University, May 3, 2003.
  10. ↑ Carl von Clausewitz. Sõjast. Tallinn 2004.
  11. ↑ Fried, Marvin Benjamin (2014). Austro-Hungarian War Aims in the Balkans During World War I. Palgrave Macmillan. Lk 4. ISBN 9781137359018. Vaadatud 24. augustil 2015. War aims are the desired territorial, economic, military or other benefits expected following successful conclusion of a war.
  12. ↑ Welch distinguishes: "tangible goods such as arms, wealth, and - provided they are strategically or economically valuable - territory and resources" from "intangible goods such as credibility and reputation" - Welch, David A. (1995). Justice and the Genesis of War. Cambridge Studies in International Relations. Cambridge University Press. Lk 17. ISBN 9780521558686. Vaadatud 24. augustil 2015.
  13. ↑ Fried, Marvin Benjamin (2014). Austro-Hungarian War Aims in the Balkans During World War I. Palgrave Macmillan. Lk 4. ISBN 9781137359018. Vaadatud 24. augustil 2015. Intangibles, such as prestige or power, can also represent war aims, though often (albeit not always) their achievent is framed within a more tangible context (e.g. conquest restores prestige, annexation increases power, etc.).
  14. ↑ Fried, Marvin Benjamin (2015). "'A Life and Death Question': Austro-Hungarian War Aims in the First World War". Afflerbach, Holger (toim). The Purpose of the First World War: War Aims and Military Strategies. Schriften des Historischen Kollegs. Kd 91. Berlin/Boston: Walter de Gruyter GmbH. Lk 118. ISBN 9783110443486. Vaadatud 24. augustil 2015. [T]he [Austrian] Foreign Ministry [...] and the Military High Command [...] were in agreement that political and military hegemony over Serbia and the Western Balkans was a vital war aim. The Hungarian Prime Minister István Count Tisza, by contrast, was more preoccupied with so-called 'negative war aims', notably warding off hostile Romanian, Italian, and even Bulgarian intervention.
  15. ↑ Haase, Hugo (1932). "The Debate in the Reichstag on Internal Political Conditions, April 5–6, 1916". Lutz, Ralph Haswell (toim). Fall of the German Empire, 1914-1918. Hoover War Library publications. Stanford University Press. Lk 233. ISBN 9780804723800. Vaadatud 25. augustil 2015. Gentlemen, when it comes time to formulate peace conditions, it is time to think of another thing than war aims.
  16. ↑ Warrior Ants: The Enduring Threat of the Small War and the Land-mine. Times, märts 2006. (inglise)
  17. ↑ How Ants Carry on War. (inglise)
  18. ↑ A Morphological Tour of the Super Organism. (inglise)
  19. ↑ Clausewitz, Carl Von (1976), On War (Princeton University Press) p.593
  20. ↑ Peters, Ralph. New Glory: Expanding America's Global Supremacy, 2005. p. 30
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 Lt. Col. Dave Grossman (1996). On Killing – The Psychological Cost of Learning to Kill in War & Society. Little, Brown & Co.,.{{cite book}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  22. ↑ Axelrod, Robert. 1984. The Evolution of Cooperation. New York: Basic Books.
  23. ↑ Waller, James. Becoming Evil: How Ordinary People Commit Genocide and Mass Killing.
  24. ↑ http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=s%C3%B5da&F=M&C06=et

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

[[Kategooria:Sõjandus]] [[Kategooria:Sõjad| ]]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:Tpaara/Liivakast&oldid=5324462"