Kasutaja:MartinJSihvre/liivakast
Rooma Clemensi kirjad korintlastele
[muuda | muuda lähteteksti]
Clemensi kirjadena tuntakse vanimaid säilinuid kristliku kirjandus tekste, mis jäeti välja Uuest Testamendist. Kirjad olid teoloogidele tundmatud kuni 1628. aastani, mil Jeruusalemma patriarh Kyrillos kinkis Euroopasse vanaaegsed Piibli käsikirjad. [1][2]
Lisaks Uue ja Vana Testamendi kreekakeelsetele käsikirjadele, leidus seal ka kaks teost, mis kandsid nime „Clemensi kirjad“. Esimese kirja näol on tegemist vanima ja väärtuslikuma säilinud näidisega kristlikust kirjandusest väljaspool Uut Testamenti. Kiri kujutab endast läkitust Rooma koguduselt Korintose kogudusele. Kiri on saadetud umbes aastal ca 96 p. Kr. Kirja saatmise põhjuseks oli Pauluse ajal Korintose kogudust lõhestanud vastuolude elluärkamine. Kiri muutus vanas kirikus korintlastele autoriteediks ning sellesse suhtuti võrdväärselt pühade kirjadega. [1][2]
Esimese kirja autor oma nime ei avalda, aga vanemate kirikukirjanike ühine arvamus on, et kirja autoriks oli Rooma piiskop Clemens, keda tuntakse kui Rooma Clemensit. Kuigi teosel ei ole kanoonilist autoriteeti, peegeldub sellest evangeelne vaim ja püüded edendada kristliku kiriku hüvesid. See on taganud kirjale koha kristlike kirjutiste hulgas. [1]
Clemensi I Kiri
[muuda | muuda lähteteksti]
Clemens rõhutab alandlikkuse ja ühtsuse tähtsust koguduse harmoonia säilitamiseks. Ta kutsub korintlasi loobuma kadedusest ja tülidest, mis olid põhjustanud lõhesid koguduses, ja hoidma kindlat usku ning vagadust. [1]
Clemens viitab Piibli tuntud tegelastele, nagu Aabel, Noa, Aabraham ja Mooses, et rõhutada alandlikkust, kuulekust ja õiglust kui ideaale, mida iga kristlane peaks järgima. Ta kasutab neid tegelasi eeskujuna, et näidata jumalakartlikku eluviisi ja Jumala armu.[1]
Clemens toob esile, kuidas kadedus ja tülid on ajalooliselt viinud traagiliste tagajärgedeni, tuues näiteks Vana Testamendi lugusid, nagu Kaini ja Aabeli, ning viidates apostel Peetrusele ja Paulusele, kes talusid kadeduse ja ülekohtu tõttu tagakiusamist.[1]
Clemens manitseb kogudust meeleparandusele ja julgustab neid otsima andestust ning andestama teistele. Ta usub, et tõeline meeleparandus on viis pääsemiseks ja eluks Jumala armastuses ja rahus.[1]
Kirjas rõhutatakse ka loodud korra austamist ja Jumala tarkust kõigis asjades. Clemens viitab maailma loodule ja taevastele olevustele, kes alistuvad Jumala tahtele, soovitades usklikel järgida Jumala käske sama pühendumusega.[1]
Clemens toetab kiriku juhtide austamist ning kutsub korintlasi üles alluma oma juhtidele, säilitades koguduse hierarhilise korra. Ta hoiatab kogudust mässude eest, mis võivad kahjustada Kristuse ihu ja koguduse ühtsust.[1]
Clemens kutsub korintlasi järgima Kristuse alandlikkust ja armastust, mis väljenduvad Tema kannatuses ja ohverduses inimeste eest. Ta rõhutab, et Kristuse kaudu on usklikud päästetud ja kutsutud elama õigluses.[1]
Kirja lõpus palub Clemens korintlastel saata kiire vastus ning kutsub üles rahule ning rõhutab Kristuse armu meie pea kohal. [1]
Clemensi II Kiri
[muuda | muuda lähteteksti]Teadaolevalt on tegemist vanima jutlusega, mitte kirjaga. Kirjaks ei peeta seda kuna seal puuduvad igasugused andmed kirja paiga, autori ja aja kohta. Oletatavalt on tekkeajaks umbes aasta 140 p. Kr, sest kirja põhjal on avastatud, et usu ja koguduse elu kindlamad normid ei ole veel välja kujunenud ning maailmalõpu ootus on veel elav. Oma mõtetelt ja meeleolult on teos kõige lähedasem Rooma päritoluga Hermase raamatuga. Kuna teos on liidetud Clemensi kirjale, siis oletatakse selle päritoluks Roomat. [1][2]
Clemensi Teine kiri korintlastele
[muuda | muuda lähteteksti]Clemens kutsub mõtlema Jeesusest Kristusest kui Jumalast ja elavate ja surnute kohtumõistjast. Ta rõhutab, et inimesed peavad mõistma oma pääsemise tähendust ja hindama Jeesuse kannatusi nende nimel. [1]
Clemens kasutab Jesaja prohvetlikku kujundit viljatu naisena, keda Jumal on õnnistanud lastega, et näidata, kuidas usklikud on saanud Jumala armust osaks, isegi kui nad varem olid vaimulikult viljatud. Kirjas rõhutatakse tõe tundmist läbi Jeesuse Kristuse, kes on tõeline tee Jumala juurde. Clemens juhib tähelepanu vajadusele mitte üksnes sõnadega, vaid ka tegudega austada Jumalat ja järgida Jeesuse õpetusi. Clemens rõhutab, et ainult Jeesuse Issandaks nimetamine ei taga pääsemist; tõeline pääsemine tuleneb õiglastest tegudest ja teiste inimeste armastamisest. [1]
Kirjas kutsutakse usklikke üles eirama maiseid naudinguid ja järgima Jumala tahet, pidades silmas igavest elu ja Jumala kuningriiki. Clemens manitseb inimesi teenima vaid Jumalat, mitte püüdlema rikkuse ja maiste asjade poole. Ta hoiatab, et need, kes järgivad maailma himusid, kalduvad kõrvale õigest teest. Clemens võrdleb kristliku elu ja pääsemise poole püüdlemist sportlaste võistlusega, rõhutades, et ainult need, kes püsivad õigel teel ja järgivad reegleid, saavad Jumalalt pärja. [1]
Clemens manitseb inimesi parandama meelt ja järgima Jumala käske, et saada päästetud. Ta rõhutab, et meeleparandus on oluline seni, kuni on veel elu ja võimalus Jumalale meelepäraseks saada. Clemens käsitleb inimkeha Jumala templina ja hoiatab, et keha tuleb hoida puhas ja pühana, kuna see on Jumala tööriist ja vahend Jumala tundmiseks. Clemens manitseb usklikke mitte eksitama noori või õpetama neile vale, sest need, kes eksitavad, saavad Jumalalt topeltkaristuse. [1]
Kirjas rõhutatakse, et usklikud peavad kannatlikult ootama Jumala kuningriiki ja jääma üksmeelseks, jagades omavahel toetust ja lootes Issanda tulekule. Clemens toonitab, et Jumalat tuleb teenida puhta südame ja siira usuga, ning hoiatab, et neid, kes Jumalale ei allu, ootab karistus. [1]
Clemens manitseb usklikke vältima kahepalgelisust ja kutsub üles järjepidevalt tegutsema vastavalt oma usule, et Jumala nimi ei satuks halvustusse. Clemens selgitab, et kirik on vaimne ja igavene, võrreldav Kristuse ihuga. Kirikule ustav jäämine on tee surematusse. Clemens soovitab kasinust ja askeetlikku eluviisi, öeldes, et see aitab inimesel pääseda ja olla lähedal Jumalale.[1]
Kirjas kutsutakse üles valmistuma kohtupäevaks, mis paljastab inimeste patud ja tõe. Õiged saavad tasu, samas kui patuseid ootab karistus. Clemens manitseb inimesi järgima Jumala seadusi ja vältima maailma kiusatusi, kuna ainult nende kaudu võib saavutada igavese elu. Clemens palub inimestel olla tänulikud Jumalale, kes pakub neile tõelist päästet ja elu. Kirjas lõppeb palve ja ülistusega Jumalale, kes on andnud inimkonnale pääsemise ja surematuse. [1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 Kasemaa, Kalle (2002). Apostlikud Isad. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 9-61.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Kirik & Teoloogia: Vaatlusi Maailmale Teoloogi Seisukohalt „Apostlike isade kirjutised ning tee, tõde ja elu“. Angela Aljas (Artiklid, Esiletõstetud lood detsember 13, 2013). Vaadatud 22.10.2024. (https://kjt.ee/2013/12/apostlike-isade-kirjutised-ning-tee-tode-ja-elu/)