Kasutaja:Andra123456/liivakast

Sofia Joons
Sünniaeg	01. detsember 1972
Tegevusala	sotsioloogia, pärimusmuusika

Sofia Joons (sündinud 01. detsembril 1972 Lõuna-Rootsis Göteborgi lähistel) on väliseestlasest sotsioloog ja ansambli Naised köögis liige. Kuigi Sofia Joons veetis oma lapsepõlve Rootsis, siis uudishimust Eesti vastu tuli ta 1994. aastal Eestisse, et selle riigi kultuuri õppida.

Elulugu

Lapsepõlv

Oma haridusteed alustas Sofia Joons Västergötlandis, samal ajal paralleelselt üldhariduskooliga asus ta õppima ka muusikat. Kui tema algne soov oli muusikakoolis alati õppida ristflööti, siis seda ta ei teinud, sest sellele erialale oli järjekord liiga pikk ja ta otsustas õppida hoopis viiulit, et järgmisel aastal eelisjärjekorras minna ristflööti õppima. Kuna ta pandi sümfooniaorkestrisse liiga vara mängima, kui oskused ei olnud veel nii vilunud, siis ei soovinud ta enam suures orkestris mängida. Talle hakkas huvi pakkuma hoopiski pärimusmuusika, kuid tema kodumaakonnas seda ei õpetatud. Juhuse tahtel avastas ta Boråsi Eesti maja pühapäevakoolist ühe naisterahva, kes seal õpetas rahvatantsu. Nii ta hakkaski koos kolme teise rahvamuusikahuvilisega  eesti kultuuri õppima.

Huvi Eesti vastu

Kuigi Sofia Joons on sündinud Rootsis, olid tema vanaema ja vanaisa eestlased, kes sõja ajal Rootsi põgenesid, seal kohtusid ja abiellusid. Nende poeg on Sofia isa, kes ei rääkinud peres üldse eesti keelt, seega ei osanud seda ka Sofia.  Umbes 11-aastaselt tegutses Sofia aktiivselt Rootsis Eesti majas. Kui varem olid Sofia teadmised Eesti kohta väga pealiskaudsed (ta arvas, et kõik eestlased on vanad, sest tema sugulased, kes omavahel eesti keeles suhtlesid, olid vanad, ning et eestlased on äärmiselt kokkuhoidlikud, sest tema isa oli väga kokkuhoidlik), siis 1980ndatel muutus ta suhtumine eestlastesse kardinaalselt. 1980ndate lõpus gümnaasiumis õppides lahendas ta koos tuttavatega iga päev kohvikutes kohvikutes istudes maailmaprobleeme, seal hulgas ka Ida-Euroopa omi, nagu Rumeenia lastekodud, Berliini müüri varisemine ning Balti riikide iseseisvumisliikumine. Veidi hiljem, 1990. aastal, kohtus ta noorte eesti pärimusmuusikutega rahvusvahelisel pärimusmuusika laagris ETNO, kus ta nägi noori eestlasi ja sai palju Eesti kohta teada. Nähes noori ja särtsakaid eestlasi, muutus Sofia Joonsi nägemus eestlastest täielikult. Ta on kirjeldanud, kuidas ta pärast laagrit kiirustas oma kooli direktori juurde ja nõudis endale eesti keele tunde.

Eestisse tulek ja elu Eestis  

Sofia Joons pidi 1994. aastal tulema Eestisse tulema vaid kuueks kuuks, kuid siis lisandus veel aasta Viljandis, kus ta tegeles pärimusmuusikaga. Joons peab Viljandit ainsaks kohaks Eestis, kus saab väga vahetut kontakti eesti pärimuskultuuri loomeprotsessiga. Seejärel suundus Joons Viljandist Tallinnasse, kus ta läks Eesti Humanitaarinstituuti eesti kultuuri õppima. Ülikoolis eesti kultuuri õppides käis ta vabakuulajana erinevates loengutes, kus eriti jäid talle silma sotsioloogia loengud. Sotsioloogia köitis teda väga, sest sai luua paralleele muusikaga, seega tema erialaks saigi muusikasotsioloogia. Hiljem õppis Sofia Joons veel ka Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusika erialal, mille ta 2011 lõpetas.

Eestist lahkumine

Peale 19 aastat Eestis elamist otsustas Sofia Joons Rootsi tagasi kolida. Üheks põhjuseks, miks Joons Eestist kolida soovis, oli poja haridustee. Kuna Sofia oli näinud, et Eesti kooliharidus on tulemus- ja edetabelikeskne ega õpeta inimest üheskoos teistega elama, otsustas ta Rootsi hariduse kasuks. Kuigi ta räägib pojaga rootsi keelt soovib ta ikkagi, et poeg Oskaril jääks side ka Eestiga, seega otsustaski ta poja panna Stockholmi Eesti Kooli.

Sotsioloog

Sofia Joons on sotsioloogia erialal omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Humanitaarinstituudis. Sotsioloogina on ta osalenud 2011. aastal projektis “Diskrimineerimine Eestis: elanikkonnaküsitlus". Ta oli Rootsi vähemusrahvuse kultuuri esimees Eestis, kus proovis kultuurikandjaid kokku viia.

Muusik

Pärimusmuusik

Pärimusmuusikat õppis Sofia Joons Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, muusika osakonnas ja pärimusmuusika õppekaval. Aastal 2011 tegi Joons lõputöö pealkirjaga “Visuaalkuuldemängu “Vormsi perestroika” tekkelugu: ühe pärimusmuusiku kogetud muusikaareenide ja rollide analüüs”, mille eesmärk oli tuvastada ja välja tuua neid faktoreid, mis on mõjutanud tema arusaamist pärimusmuusika muusikaareenidest ja pärimusmuusiku rollidest, mis erineval viisil muusikalisi sõnumeid välja toovad. Oma töös kirjeldab ja analüüsib Joons kogu oma tegevust Eestis aastast 1994 eeldades, et tegelikud kogemused pärismusmuusika areenidelt peegelduvad visuaalse kuuldemängu “Vormsi perestroika” loomeprotsessis ja etenduses endas.

Naised köögis ansamblis

Alates 2013. aastast on Sofia Joons põhiliselt üles astunud pärimusmuusikaansambli Naised köögis liikmena koos Kristiina Ehina, Katrin Laidre ja Kairi Leivoga. Legendi järgi moodustus naisansambel õhtuti korraldavatel kokkusaamistel erinevates köökides, mille juurde kuulusid ka hõrgutavad road. Kokkusaamistel tekkinud aruteludest sündisid uued laulud ja lood, millest mitmetel on ühiskonnakriitiline sisu.

Lood

• “See pole ainult sääskede ja siilide öö”, november 2014
• “Tantsime koos”, detsember 2014
• “Puudutus”, juuni 2015
• “Viimased lumeta päevad”, november 2015
• “Naised, naised”, juuni 2016
• “Aasta ema”, aprill 2017 (hittlugu, mis sai palju meediakära, sündis Siiri Oviiri lause ajendil, kus ta ütleb, et aasta emaks ei sobi üksikema)
• “Eesti sünnipäevalaul”, veebruar 2018
• “Igavesti heitlike tunnete tango”, juuni 2018
• “#vingepapa”, november 2018
• “Saatuse valss”, detsember 2018
• “Kirovi tähtede all”, märts 2019
• “Klaara ja Veera”, aprill 2019

Auhinnad

• Kuldne Plaat 2016, "Aasta uustulnuk"
• Raadio 2 Aastahitt 2017 Eesti III koht
• Eesti Muusikaauhinnad 2018 nominent - "Aasta parim laul: Aasta ema"

Isiklik elu

Sofia Joonsil on 13-aastane poeg Oskar ja 3-aastane tütar. Poeg Oskariga elas Joons Eestis kuni Rootsi tagasi kolimiseni, õpetades talle ka rootsi keelt, et poeg saaks suhelda ka Rootsis elavate sugulastega.