Kasutaja:Airyust/liivakast

Apostlikud isad on väljend määratlemaks varakristliku kirjanduse teoseid, mille autoriteks on peetud apostlitele lähedasi autoreid. Apostlikud isad aitavad täita lünga Uue Testamendi ja hilisemate kirjutajate vahel. Tekstides käsitletakse teemasid, mis on seotud kirikuametnikega, jumalateenistuste vormidega, sakramentaalsete tavadega, kristlastele ilmaliku valitsuse poolt osaks saanud kohtlemisega, eetiliste õpetustega. Kõik Apostlike isade tekstid on kreeka keelsed, kuid tekstide vormid varieeruvad. Leidub nii ametlikke kui ka isiklikke kirju, ilmutusi, manitsusi, jutlusi, moraalset ja praktilist nõu ning eksegeetilisi fragmente. Tekstide autoreid, kirjutamise aega ega asukohta pole kõigi tekstide puhul võimalik kindlaks määrata. Siiski on nendel tekstidel oluline roll kristluse varase ajaloo ja teoloogia mõistmiseks, andes teavet kristluse institutsionaalse arengu ja post-apostelliku ajastu kohta. Kogumikku kuuluvad: I Clemens, II Clemens, Ignatius, Polycarpos, Didache, Barnabas, Papias, Hermas, Polycarpose martüürium, Diognetus ja Quadratus.

Väljendi „apostlikud isad“ esmakordseks kasutajaks peetakse Antiookia monofüsiitide patriarhi Severust. Hilisem väljendi kasutuselevõtja oli J. B. Cotelier, kelle Apostlike isade kogumik avaldati 1672. aastal Pariisis, ning L. T. Ittig, kelle väljaanne avaldati 1699. aastal Leipzig’is.

Apostlikud isad tekstide kirjapanekud

I Clemensi kiri on kirjutatud Roomas umbes 95. aastal ning II Clemensi kiri, mis kirjapandud on jutlus, on tõenäoliselt pärit umbes 140. aasta Roomast. Ignatiuse kirjad on kirjutatud umbes 115. aastal, ning nende hulka kuuluvad kiri efeslastele, kiri magneslastele, kiri tralleislastele, kiri roomlastele, kiri filadelflastele, kiri smürnalastele, kiri Polycarposele. Polykarpose tekstide hulka kuuluvad umbes 115. aastal kirjutatud Polykarpose kiri filiplastele ning umbes 169. aastast pärinev Polycarpose martüürium. Didache on tõenäoliselt pärit umbes 90. aasta Süüriast, Barnabase kiri pärineb tõenäoliselt 130. aasta Egiptusest, Hermase Karjane umbes 150. aasta Roomast, Papiase tsitaadid umbes 125. aasta Hierapolisest.

Tekstide tunnused

Apostlike isade tekstides esinevad teatud omadused, mida saab pidada nimetatud tekstidele laialdaselt kohaldatavateks: 1.) Kirjutised on suunatud kristlastele 2.) Paljud tekstid käsitlevad praktilise iseloomuga küsimusi, mis on seotud riigi, kirikujuhtimise, moraali ja sakramentidega. 3.) Kristuse ülistamine 4.) Eshatoloogilised teemad

Apostlike isade tekstid ei ole abstraktsed traktaadid, vaid on tihedalt seotud 1. ja 2. saj kiriku ja koguduseliikmete tegelike probleemidega, eriti kirikuvalitsemise ja koguduseliikmete moraalsusega seotud teemadega. Valitsemise puhul nihkus fookus apostlitelt piiskoppidele, kogudusevanematele, diakonidele, nende ametite tähendusele, kirikuametnike kohustustele ja suhetele. Kiriku ühtsuse säilitamisele pöörati suurt tähelepanu. Rõhku pandi kristlikule ligimesearmastusele, mille puhul kasutati Piibli õpetusi sageli allegooriliselt. Sotsiaalsetele probleemidele pöörati vähe tähelepanu. Didaches kirjutati jumalateenistusest ning sakramentidest, mis see ei olnud valdavateks teemadeks teiste Apostlike isade tekstide puhul.

Tekstide ajalugu ja kasutus

• Clemensi I kiri: ainus Clemensi nime kandev dokument, mille autoriks saab pidada Rooma Clemensit. Irenaeus kasutas teksti 2. sajandi lõpus ning see jäi kättesaadavaks veel hilisemateks sajanditeks. Hiliskeskajal kasutati teksti vähe, kuid reformatsiooni saabudes leidis tekst taaskord laialdasemat kasutust.

• Ignatiuse kirjadele viidati sagedamini kuni 5. sajandini. Monofüsiidid tsiteerisid Ignatiuse tekste oma vaadete õigustamiseks. 6. sajandil ilmusid Ignatiuse kirjade võltsingud ja lisandused originaaltekstidele. James Ussher’i (eluaastad 1581-1656) töö tulemusena said võltsingud algtekstide seast eemaldatud.

• Barnabas ja Hermas leidsid keskajal suhteliselt vähe kasutust, kuigi eksisteerib kreekakeelne Barnabase käsikiri, mis pärineb 11. sajandist. Ladinakeelne trükitud Hermase tekst avaldati Pariisis 1513. aastal. Barnabase tekst trükiti Suurbritannias ja Prantsusmaal 17. sajandi keskpaigas.

• Didache oli keskajal suuresti kõrvaleheidetud tekst. Kreekakeelne versioon trükiti esmakordselt 1883. aastal, osutudes menukaks.

Apostlikud isad seos Piibliga

Apostlike isade tekstid sisaldavad märke Vana Testamendi kreekakeelsete versioonide kasutamisest. Clemens tundis ilmselt Pauluse kirju, kirju heebrealastele ja oletatavasti ka Apostlite tegude raamatut, Ignatius viitas oma tekstides Pauluse kirjadele. Polycarpos viitas enamusele Pauluse kirjadest, välja arvatud kiri Fileemonile,1. kiri tessalooniklastele ja Tiitusele. Barnabas tugines oma tekstides Pauluse kirjadele. Papiase tekstid annavad teavet Markuse ja Matteuse evangeeliumite kohta. Kõigis evangeeliumites sisalduvale materjalile viidati ühe või enama autori poolt, kuid alati pole selge, kas lähtuti suulisest pärimusest või kirjalikest allikatest.

Teoloogia

Apostlike isade teoloogias kujutatakse Jumalat looja, lunastaja ja kohtumõistjana, milles Jumala tundmine ja inimese pääste toimuvad Jumala poja Kristuse kaudu. Rõhuasetus Pauluse kirjadest tuntud armule puudub.

Clemens kasutas trinitaarset vormi: „kui Jumal elab ja nagu elavad Issand Jeesus Kristus ja Püha Vaim“ (I Clemens 58:2). Ignatius kasutas samuti trinitaarset vormi: „et... te võiksite õitseda... Pojas ja Isas ja Vaimus“ (kiri magneslastele 13:1).

Clemensis, Ignatiuses ja Polycarposes asetseb teoloogia suures osas apostellikus traditsioonis. Kuid eriti Clemensis on klassikalise paganluse eetiline traditsioon selgelt äratuntav. Ignatiuses ja II Clemensis on kasutatud gnostitsistlikku terminoloogiat. Judaismi mõjud on äratuntavad Barnabases, Didaches ja Hermases.

Apostlikud isad eestikeelne väljaanne

2002. aastal avaldati Apostlikud isad eesti keeles. Tekstid on kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa ning kommentaarid ja märkused on kirjutanud Anne Kull.