Kariljon
Kariljon (prantsuse quadrillon, 'neli kella') ehk kellamäng (saksa Glockenspiel) on erinevatele helikõrgustele häälestatud kellukakujulistest pronkskelladest koosnev löökpill (idiofon), mida mängitakse käsitsi klaviatuuri abil ja mis asub harilikult kiriku või raekoja kellatornis. On olemas ka liikuvkariljoneid, mida saab sõidutada ühest kohast teise, ja isemängivaid kariljoneid, mis mängivad trumlile salvestatud muusikat.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Kariljonis on vähemalt 23, suuremates isegi 77 kella. Tavalisem on 47 kellaga nn kontsertkariljon, mille hääleulatus on neli oktaavi. Kelli mängitakse üksteise järel, et esitada meloodiat, või koos, et tekitada akordi.
Kariljoni mängupult meenutab oreli oma. Sellel on manuaal, mida mängitakse peopesade või rusikatega, ja pedaal, mida mängitakse jalgadega. Kangikujulised klahvid on ühendatud varraste, hoobade ja trossidega kelli löövate vasaratega.
Kariljonile kirjutatud teosed on tavaliselt noodistatud nii, et bassivõtmes kirjutatud noote mängitakse pedaaliga ja viiulivõtmes noote manuaaliga.
Kariljon on algupäralt Hollandi pill ja seal kohtab neid ka kõige rohkem. Kariljoneid on arvukalt ka Belgias ja Põhja-Prantsusmaal.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Keskajal kasutati tornikelli inimeste tähelepanu äratamiseks tulekahju, tormi, sõja jt sündmuste puhul. Kellade helistamine kõige madalamast noodist kõige kõrgema noodini andis teada rünnakust.
Muusikainstrumendina võeti kellad kasutusele 16. sajandil Madalmaades. Esimene kariljon on teada Flandriast, kus üks "hull" mängis muusikat Oudenaarde raekoja kelladel, kasutades selleks kangidega klaviatuuri.
Kariljon ja Eesti
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on praegu kolm isemängivat kariljonit: Tartu raekoja kellatornis (mängib viis korda päevas 34 kellal erinevaid meloodiaid)[1][2], Rakvere Kolmainu kiriku kellatornis (mängib Arvo Pärdi spetsiaalselt kirjutatud, umbes minutipikkust teost)[3] ja Viljandi Jaani kiriku kellatornis (mängib Tõnu Kõrvitsa spetsiaalselt selleks otstarbeks kirjutatud teost)[4].
Klaviatuuri abil mängitavaid kariljoneid Eestis ei ole. Lähimad sellised asuvad Venemaal Peterhofis ja Peterburis ning Leedus Vilniuses, Kaunases ja Klaipedas. Arvatavasti seni ainus eesti kariljonist oli Astrid Romandi Bowler, kes sündis ja elab Austraalias.[5][6] 2019. aasta juunis lõpetas Merle Kollom prof. Peter Langbergi juhendamisel Skandinaavia Kariljonistide Kooli Taanis, saades esimeseks kariljoni-professionaaliks Eestis. Terminit kariljon on eesti keeles kasutatud vähe, EKSS-ist ja ÕS-ist seda ei leia. Ajakirjanduses on seda kasutatud kõrvuti sõnaga kellamäng.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tartu raekoda sai uhke kellamängu Delfi, 24. detsember 2001 (vaadatud 10.07.2015)
- ↑ Tartu raekoja kellamäng – Eestis erakordne, Euroopas tavapärane Õhtuleht, 27. oktoober 2016 (vaadatud 17.09.2017)
- ↑ Arvo Pärt kuulas Rakvere kellamängu üle Virumaa Teataja, 4. november 2014 (vaadatud 10.07.2015)
- ↑ Viljandisse saabus Hollandis valatud Eesti suurim kellamäng ERR, 6.05.2015 (vaadatud 10.07.2015)
- ↑ Eestlane Astrid Bowler - kariljonist Vaba Eesti Sõna, 1. november 2010 (vaadatud 10.07.2015)
- ↑ Astrid Bowler – eestlane, kes mängib kariljonit Eesti Elu, 15. oktoober 2010 (vaadatud 10.07.2015)
- ↑ Laine Jänes. Lible tegi, Lible tegi… Tartu Postimees, 13. august 2002 (vaadatud 10.07.2015)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Loek Boogert, André Lehr and Jacques Maassen. 45 Years of Dutch Carillons, 1945-1990. Asten, the Netherlands: Netherlands Carillon Society, 1992. ISBN 90-900-3450-1.
- Karel Keldermans and Linda Keldermans. Carillon: The Evolution of a Concert Instrument in North America. Springfield, IL: Springfield Park District, 1996. ISBN 0-9652252-0-8.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kariljon |
- World Carillon Federation Maailma Kariljoniföderatsiooni veebisait
- Carillon Music Files Kariljoniteoseid Loek Boogerti esituses.