Kalvarija

Kalvarija
leedu	Kalvarija
	Kalvarija vapp
	Elanikke: 4025 (1.01.2023)
	Koordinaadid: 54° 25′ N, 23° 14′ E

Kalvarija (leedu^ⓘ) (poola Kalwaria, saksa Kalvarien, ka Kalwarja) on linn Leedus. Linn on Kalvarija omavalitsuse halduskeskuseks. Asub Šešupė kaldal 18 km Marijampolėst lõunas Poola piiri lähedal merepinnast 136 meetri kõrgusel.

Haridust annavad keskkool ja gümnaasium. Vaatamisväärsusteks on sünagoogid, postijaama kompleks aastaist 1820–1825, katoliku kirik aastast 1840 ja luteri kirik aastast 1838.

Kalvarija sõpruslinnadeks on Pieve d'Alpago piirkond Itaalias ja Kalwaria Zebrzydowska linn Poola lõunaosas.

Elanikkond

5438 (1827)
11049 (1895)
9378 (1897)
4529 (1923)
4689 (1959)
5622 (1970)

5800 (1974)
5700 (1976)
5879 (1979)
5701 (1989)
5090 (2001)
5066 (2005)

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Kalvarija elanikest juute 38,2%, venelasi 20,9%, leedulasi 16,3%, poolakaid 15,1%, sakslasi 4,5%, ukrainlasi 2,4%, tatarlasi 1,3% ja valgevenelasi 0,9%.^[2]

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kalvarija elanikest leedulasi 97,84%, venelasi 0,98% ja teiste rahvaste esindajaid 1,16%.^[3]

Ajalugu

Kalvarija kandis algselt nime Trobiai. Dokumentides on seda esimest korda mainitud aastal 1660. XVII sajandil kuulus küla Pacidele ja Sapiehadele. Aastal 1700 kasutatakse asula kohta esimest korda praegust mimekuju, ka oli asulast tolleks ajaks saanud juba alev. Toona oli seal suur katoliku kogukond, kõrgemal kohal asunud asulas olid Jeesuse teekonda ristile kajastavad kabelid. Alevis oli ka dominiiklaste klooster.

Aastal 1705 andis Michał Józef Sapieha alevile linnaõigused ja vapi. Lõplikult kinnitati need aastal 1791. Aastal 1782 rajati linna kalvinistide kirik, mille juures hakkas tegutsema kihelkonnakool.

Luteri kirik ehitati linna aastal 1821, katoliku kirik aga aastal 1883. XIX sajandi läbis linna Peterburi ja Varssavi vaheline postitee. Aastail 1820–1825 valmis linnas selle äärde postijaama hoonetekompleks, mis on säilinud tänapäevani. Ka asus linnas poliitvangidele mõeldud vangla. Knygnešystė ajal elas linnas mitu salajast raamatukaupmeest.

XX sajandi alguseks oli linnas 9 suurt tööstusettevõtet. Linnas oli postkontor, tegutses telegraafijaam. Aastail 1912–1914 tegutses linnas ka teatritrupp Gabija. Aastal 1915 põles linn maha.

Leedu iseseisvumise järel rajati linna lähedusse raudtee. Kalvarija asus piirkonnas, mida taotlesid endale nii Leedu kui Poola; asula käi lõpuks Leedule. Aastal 1926 toodi linna üle seni Tauragės asunud psühhiaatriahaigla. Pärast teist maailmasõda tegutsesid linna ümbruses Leedu metsavennad, kes 3. augustil 1946 linna ka ajutiselt hõivasid.