Kalevalamõõduline luule

Hea mäluga runolaulikuid hinnati kogukonnas kõrgelt. Pildil on Jamase vennad Uhtualt Kalevala luulet esitamas. (1894)

Kalevalamõõduline luule põhineb läänemeresoome rahvaste rahvalauludes kujunenud muistsel Kalevala-mõõdul ehk kalevalamõõdul ning on levinud läänemeresoomlaste rahvaluules. Kalevala luule on sündinud rauaajal, mistõttu see sisaldab palju teemasid esiaegsest olustikust. Samuti leidub veelgi varasemat šamanistliku sisuga luulet kiviajast ning uuemat ristiusulist ainestikku.

Vana kalevala luule säilis aastasadade jooksul suulise pärandina mälus. Uued sugupõlved õppisid varasemat luulet kuulates neid, kes oskasid lugusid peast laulda. Selleks oli mitmeid laulmisviise, sest loitse arvesse võtmata luule esitati üldiselt lauldes, ei lausudes. Laulu saateks mängiti mõnikord kannelt.

Luule kogumine

Kõige varasemad tuntud kirjapanekud kalevala luulest on ilmselt 16. sajandilt teoses Soome Rahva Vanad Runod aastal 1564 kirjatud loits. Mõned uurijad on tõlgitsenud Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel 1957 leitud ajaloolist, kirillitsas kraabitud tohtkirja kalevalamõõtu loitsuks.

Esimene märkimisväärne luulekoguja oli 1700. aastatel tegutsenud Christfried Ganander, kes kogus luulet seda kuulates ja üleskirjutades. Gananderi tegevus ei olnud siiski veel nii viljakandev ja meisterlik, kui folkloorikogujatel aastatel 1800. Talletamishetkel sugulussüsteemse kogukondliku külakultuurina elava kalevala luule ja kõige, mis sellest järele oli jäänud, kokkukogumise võib lugeda 19. sajandi Soome Suurvürstiriigi aegse teadlaskonna algatuseks. Elias Lönnrot ja teised, nii õpingud lõpetanud kui ka üliõpilased, kogusid kokku luulet ja rahvapärimusi soomlaste ja läänemeresoome rahvaste hulgast. Samas selle innuka kogumise käigus selgus, et rahvaluule suuline pärand oli hakanud närbuma. Paljud ärakuulatud jutuvestjad ja -lauljad olid oma suguvõsa või traditsioonide viimased autentsed jutumehed, ning sageli kõrges eas vanakesed. Siiski mõnes perekonnas pärimus jätkus kõigutamatuna ja kandus edasi järgmistele sugupõlvedele, keda taas kuulasid kogujate järgmised põlvkonnad. Suur osa ainestikust saadi kokku kogutud enne, kui 19. ja 20. sajandi vahetusel lugulaulmistraditsioon oli lõplikult väljasuremas. Mõnevõrra luuletusi on talletatu veel 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul. Õieti vaid mõningad lastelaulud nagu "lenda lenda lepatriinu" (soome keeles: "lennä lennä leppäkerttu"), "oli enne onnimanni" (soome keeles: "oli ennen onnimanni") ja "tuu tuu tupakarull" (soome keeles: "tuu tuu tupakkarulla") ning paljud kalevalamõõtu vanasõnad on püsinud suulise pärimusena kuni 21. sajandile välja.

Mõningate arvamuste kohaselt on veel olemas katkematu suulise traditsiooni lugulauljaid, aga selles ei või enam olla täiesti kindel. Paljud 20. sajandil elavad jutuvestjaid ja lauljaid, nagu soome folkloristika ja mütoloogia uurija Martti Haavio neid nimetas, olid "viimased lugulauljad". Ehedaid traditsioone veelgi ustavalt ellu- ja edasiviiva luulelaulu (või leelot) võib pooleks või koguni ära õppida raamatutest või lindistatuid salvestisi kuulates.

Tänu luule kogumisele tänapäeva rahvapärimus- ja vanausuteadlastel on kasutuses suures hulgas võrdlemisi hiljaaegseid ja mitmekülgseid andmeid möödunud sajandite uskumustest ja traditsioonidest. Suur osa talletatud luuletustest, umbes 100 000 erinevast luuletekstist, on kokku pandud Soome Rahva Vanad Runod (soome keeles: Suomen Kansan Vanhat Runot) – nimeline teos. Kõigest kokkukootust kalevalamõõtu luulest vaid väikse siivu võrra kalevala rahvaluulet kasutati ära aastatel 1835–36 Soome rahvuseepose "Kalevala" loomiseks. Ühtlasi võib kõikjal näha selle looja Elias Lönnroti jäetud jälge, nii värssides ja nende paigutuses kui loomislegendis, kuhu ta on teinud olulisi muudatusi.

Kalevala luule jutustab argielust, inimsuhetest ja müütidest ning muuhulgas ajaloolistest sündmustestki. Kalevala-mõõt sisaldab samuti loitse ja palveid. Kalevalamõõtu lauludega sooviti tere tulemast, saadeti teele või valmistati kedagi elu uueks etapiks ette. Näiteks enne pulmi peigmehele ja mõrsjale lauldi argielust abielus, surnuid leinates väljendati kurbust nutulauludega, viletsat elu, vaesust, vallalisust ja poissmehepõlve või halba abikaasat kurdeti kurvameelsete lauludega ning samuti lauldi õnnest.

Kalevala luule kristlikul perioodil

Kristluse levides said Soome kalevalaluule peamiseks aineks olevad müüdid uut sisu. Laulude varasematesse vormidesse põimiti uusi kristlikke kujundeid. Kalevala-mõõtu luule muutumine peegeldub näiteks Soome ühes tuntuimas ja vanimas, 13.–14. sajandist pärit poeemis "Piiskop Henriku surmalaul" ehk "Laulus piiskop Henriku surmast" (soome keeles: "Piispa Henrikin surmavirsi") ja 15.–16. sajandist pärit ballaadis "Elina surm" ehk Elina surmalaulus.

17. sajandil usku pitseerinud karmi luterliku õigeusklikkuse ehk luterliku ortodoksia perioodil oli kiriku eesmärgiks kogu ebakristliku traditsioonilise luule ja paganlike kommete väljajuurimine ja lämmatamine. See olevat ka üks põhjus, miks Lääne-Soomes, kuhu muuhulgas rajati Soome esimene peapiiskopi diötsees, leidis aset kalevalaluule ja müütide jutustamise mandumine. Kalevala lüürika ei kadunud siiski täiesti Lääne-Soomest ja seda koguti märgataval hulgal 19. sajandil. Kõige tuntumad on helkarunod, nelipühade ajal Valkeakoski lähedal Ritvala küla helkapeol lauldud laulud, kui noored neiud kõndisid Helkamäele. 17. ja 18. sajandil hakkas luterlik vaimulikkond religioosses luules ka ise kasutama kalevalavärsimõõtu või selle mugandusi. Üks tuntumaid on Matias Salamniuse "Ülistuslaul Jeesusest" aastast 1690. Ka ühiskondlikud muudatused avaldasid mõju sellele, et traditsioonilisemad žanrid tõmbusid tagaplaanile ja uued astusid nende asemele.

Kalevalamõõtu luule säilis kauem – kuni 20. sajandini – Ida-Soomes, ajaloolisel Pohjanmaal, Ingeris ja õigeusklikus Karjalas kui Lääne-Soomes. Savo ajaloolises maakonnas oli loitsuluule ja Viena Karjala ehk Viena (vene keeles: Belomorskaja Karelija) alal müütilise eepika õitseaeg jne. Poeetiliste traditsioonide erinevused tulenesid ennekõike eri piirkondade ajaloolisest, kultuurilisest ja ühiskondlikust eripärast.

Kaasaegne kalevala luule

Talupoegadest luuletajad. Olli Kymäläinen, Pietari Makkonen ja Antti Puhakka lisaks et mäletasid varasemaid, lõid isegi uusi luuletusi

Luule- ja värsitekstide kollektiivses suulises mälus säilitamine on tänapäeval peaaegu lõplikult katkenud. Erinevalt ühiselt jagatud rahvaluulest uus kalevalamõõtu luule on kirjutatud teatud indiviidide poolt ning personaalne loovus on täitnud kalevala luules kõrgete väärtustena olnud pikaaegse mälu ja originaalsuse koha. Kaasaegse kalevala lüürika üks tuntumaid loojaid on Eino Leino. Kalevala-mõõtu luulet sünnib veel tänapäevalgi ja selle teemavalik on lõputu. Samuti Soome noorsugu harrastab kalevalamõõdulist luulet.

Kalevala lüürika ja kalevalamõõdu edendamisele tänapäeval aitavad kaasa mh Kalevala Runokeele Selts (Kalevalaisen Runokielen Seura), loodud 1999, ja Viena Karjala Sõbrad ry (Vienan Karjalan Ystävät ry).

Muistendid

Kalevala luule nagu üleüldse rahvaluule üks tähtsamaid komponente on mütoloogilised ehk rahvausundilised muistendid. Lisaks nendele jutustustele inimeste kokkupuutest mütoloogiliste nähtuste ja olevustega on märkimisväärne osa veel loitsudel ja pulmavärssidel. Tuntud legendaarseid teemasid on arvukaid. Kõige laialdasema populaarsusega muistendid on lugu maailma algusest ja sampost. "Legend sampost" räägib imelisest esemest nimetusega sampo ning Kalevala maa kangelaste ja Põhjala vahelistest suhetest.

Müütide peategelased

Väinämöinen

 Pikemalt artiklis Väinämöinen

Väinämöinen oli mitme legendi silmapaistev tegelane, seikleja ja võimas võlur, kes lausus oma loitsud ja jutustas oma lood luules või lauluna. Väinämöinen osales maailma loomises ja on teinud imetegusid. Väinämöinen oli lisaks veel ebajumal, keda kummardati.

Ilmarinen

 Pikemalt artiklis Ilmarinen

Ilmarinen oli sepp ja saatis korda imetegusid ning tihtipeale oli Väinämöisega koos samade legendide kangelane. Samuti Ilmarinen osales maailma loomises ja muu hulgas taevavõlv on tema taotud. Hiljem sepistas Ilmarinen veel muidki esemeid, näiteks sampo. Algselt oli Ilmarinen ilmselt jumal taevas.

Põhjala emand

 Pikemalt artiklis Põhjala emand

Peaaegu kõikides Põhjalaga seotud lugudes esineb Põhjala emand ehk perenaine, kelle nimi on Louhi. Põhjala perenaine on peaaegu alati kuri või ahne ning inetu vanake. Sellest hoolimata on Põhjala perenaine siiski võimas nõid ja loitsija, ta võib muuta ilmaolusid ja ennastki, näiteks Kokko linnuks.

Lemminkäinen

 Pikemalt artiklis Lemminkäinen

Lemminkäinen on tuntud sõjamees ja naistemees.

Muud tegelased

Luules on muidki tegelasi.

 Pikemalt artiklis Soome mütoloogia Kangelased, jumalad ja hinged

Kalevala luule geograafia

Vuokkiniemi oli üks piirkondi, kus koguti suurel määral luulet. Veel on 19. sajandi miljööd järele jäänud

 Pikemalt artiklis Kalevala geograafia

Kalevala luules esineb nii tuntud tegelikke kui ka müütilisi asukohti. Iseäranis palju erinevaid teooriaid käib kurjakuulutava Põhjala ja kangelaste maa Väinölä asukoga kohta. Näiteks on loomulikuks peetud Põhjala asetsemist kuskil Põhjalahe rannikul. Samas on arvamusi, et Põhjala ei ole tegelik, vaid ainult müütides esinev koht. Selle ettekujutuse kohaselt Põhjala on üks lahendus universumi korraldamises. Vastavalt sellele korraldusele äärmiselt lõunas taevalaotuse serval on soe Linnukodu ja äärmiselt põhjas maailma veerus on külm Põhjala. Samuti Põhjalat peetakse haiguste, vaenlaste, pimeduse, kõleduse ja kurjuse algallikana. Kangelaste kodumaa aga asetsevat seal, kus legende kangelastest lauldakse. Selline on sageli olnud tõeliste lugulauljate arusaam.

Loitsud

 Pikemalt artiklis Loits

Suur osa soome loitsudest on kalaevalamõõdulised loitsud. Nendes sageli jutustatakse, kuidas loitsitav on alguse saanud.

Vaata ka

• Runolaul
• Soome muinasusund
• Soome mütoloogia

Välislingid

• Kalevala Runokeele Selts (Kalevalaisen Runokielen Seura)
• Kalevalamõõt ja Kalevala laul. (Kalevalamitta ja Kalevalan sävelmä)