Mine sisu juurde

Kalaparasiidid

Allikas: Vikipeedia
Anilocra gigantea parasiit lõpustel

Kalaparasiidid ehk kalanugilised on kalade kehas, kehapinnal, lõpustel või silmades elavad üherakulised või hulkraksed parasiidid, kes toituvad kala kudedest.[1] Valdav osa kalaparasiite on üherakulised protistid. Parasiite on kolme peamist tüüpi: Clonorchis sinensis (trematood/lest), Anisakis (nematood/ümaruss) ja Diphyllobothrium (tsestood/paeluss).

Parasiidid võivad olla sisemised (endoparasiidid) või välised (ektoparasiidid). Kalade kaitsemehhanismid haiguste vastu on spetsiifilised ja mittespetsiifilised. Mittespetsiifilised kaitsemehhanismid hõlmavad nahka ja soomuseid, samuti eritatavat limakihti, mis püüab mikroorganisme kinni ja pärsib nende kasvu. Kui patogeenid rikuvad neid kaitsemehhanisme, võivad kaladel tekkida põletikulised reaktsioonid, mis suurendavad verevoolu nakatunud piirkondadesse ja toovad kohale valgeid vereliblesid, mis üritavad patogeene hävitada. Spetsiifilised kaitsemehhanismid mida nimetatakse ka adaptiivsek immuunvastuseks on teatud reaktsioonid patogeenidele, mille kala organism ära tunneb.[2]

Parasiidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Parasiidid kalades on tavaline looduslik nähtus. Parasiidid võivad anda teavet peremeespopulatsiooni ökoloogia kohta. Näiteks kalandusbioloogias saab parasiitide kooslusi kasutada, et eristada sama kalaliigi erinevaid populatsioone, mis ühes piirkonnas elavad.

Tavaliselt peavad parasiidid (ja patogeenid) vältima oma peremeeste tapmist, kuna väljasurnud peremehed võivad tähendada väljasurnud parasiite.[3] Kuid mitte kõik parasiidid ei taha oma peremehi elus hoida ja on ka mitmeastmelise elutsükliga parasiite, kes näevad oma peremehe tapmisega vaeva. Näiteks teatud paelussid panevad mõne kala käituma nii, et röövlind võib ta kinni püüda. Röövlind on parasiidi järgmiseks peremeheks tema elutsükli järgmises etapis.[4] Täpsemalt, paeluss Schistocephalus solidus muudab nakatunud ogalikud valgeks ja muudab need seejärel hõljuvaks, nii et nad siplevad veepinnal, muutudes mööduvale linnule kergesti nähtavaks ja kergesti tabatavaks.[5]

Keelehammustaja parasiit (Cymothoa exigua) asendamas kala keelt

Kalalõpused on paljude välisparasiitide eelistatud elupaik, kes kinnituvad lõpuse külge, kuid elavad sellest väljaspool. Kõige levinumad on ektoparasiitsed rühmad nagu lameussid ja parasiitjalgsed.[6] Teised lõpuste välisparasiidid on kaanid ja merevees võrdjalgsete koorikloomade vastsed, kes toituvad verest.[7] Võrdjalgsete koorikloomade sugukonna vastsed ja täiskasvanud, keda nimetatakse keelehammustajateks, kellel on läbistavad ja imevad suuosad ning küünistega jäsemed, mis on kohastunud peremeeste külge klammerduma.[8][9] See põhjustab kala keele lihasmassi vähenemist ja parasiit hakkab ise keele asemel elutsema. Arvatakse et see olevat esimene juhtum, kus on avastatud parasiit, mis funktsionaalselt asendab loomadel peremeesstruktuuri.[10] Endoparasiidid võivad elutseda kalade ujupõies, näiteks Eesti vetes võib ujupõies parasiteerivaid ümarusse leida angerjal ja meritindil.[11][12]

Kuigi parasiite peetakse üldiselt kahjulikeks, ei ole kõigi parasiitide hävitamine tingimata kasulik. Parasiidid moodustavad sama palju või rohkem kui poole elu mitmekesisusest, neil on oluline ökoloogiline roll (saagi nõrgendamine), millega ökosüsteemidel kohanemine võtab aega ja ilma parasiitideta võivad organismid lõpuks kalduda mittesugulisele paljunemisele, mis vähendab seksuaalselt kahekujuliste tunnuste mitmekesisust.[13] Parasiidid annavad võimaluse geneetilise materjali ülekandmiseks liikide vahel. Harvadel, kuid olulistel juhtudel võib see hõlbustada evolutsioonilisi muutusi, mida muidu ei toimuks või mis muidu võtaksid veelgi kauem aega. [14]

Parasiidid mõjutavad kalade tervist läbi mehaaniliste, füüsiliste ja reproduktiivsete kahjude. Need muutused võivad vähendada kasvu, viljakust ja ellujäämist, muuta käitumist ja seksuaalomadusi ja tulemuseks on palju muid kohanemishäired haigestunud peremehes.

Toore kala söömine

[muuda | muuda lähteteksti]

Küpsetatud kala puhul pole parasiidid suureks terviseprobleemiks, aga murettekitavad on need siis, kui inimesed söövad toorest kala, nagu sashimit, sushit, ceviche ja gravlax'i. Parasiitide hävitamiseks tuleks toores kala külmutada sisetemperatuurini –20 °C (–4 °F) vähemalt seitsmeks päevaks. Kodused sügavkülmikud ei pruugi parasiitide hävitamiseks piisavalt külmad olla.[15][16]

Mageveekaladest tulenevad parasiitnakkused on mõnes maailma piirkonnas, eriti Kagu-Aasias, tõsine probleem. Probleemiks võivad olla ka kalad, kes veedavad osa oma elutsüklist soolases vees nagu näiteks lõhe. 100% looduslike lõhede organismides võib olla ümarusside vastseid, kes on võimelised inimesi nakatama, aga kasvandustes kasvatatud lõhedel ümarusside vastseid pole. [17]

Kalapaelussi Diphyllobothrium latum'ga nakatumist täheldatakse riikides, kus inimesed söövad toorest või väheküpsetatud kala, näiteks mõnes Aasia, Ida-Euroopa, Skandinaavia, Aafrika ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika riigis.[18] Anisakise'ga nakatumise oht on eriti suur kalade puhul, kes võivad elada jões, nagu näiteks lõhe Salmonidae ja makrell. Selliseid parasiitnakkusi saab üldiselt vältida keetmise, grillimise, soolas või äädikas säilitamise või üleöö külmutamisega. Isegi jaapanlased ei söö kunagi toorest lõhet ega ikurat (lõhemarja) ja isegi kui need tunduvad toored, siis on need tegelikult üleöö külmutatud.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EE 4. köide, 1989.
  2. ↑ Helfman G., Collette B., & Facey D (1997). The Diversity of Fishes (inglise). Blackwell Publishing. Lk 95–96. ISBN 0-86542-256-7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Mattingly, Hayden T.; Moyle, P. B.; Cech, J. J.; Bond, C. E. (27. detsember 1996). "Fishes: An Introduction to Ichthyology". Copeia. 1996 (4): 1050. DOI:10.2307/1447679. ISSN 0045-8511.
  4. ↑ Milinski, Manfred (1985). "Risk of Predation of Parasitized Sticklebacks (Gasterosteus Aculeatus L.) Under Competition for Food". Behaviour. 93 (1–4): 203–216. DOI:10.1163/156853986X00883. ISSN 0005-7959.
  5. ↑ Lobue, C. P.; Bell, M. A. (oktoober 1993). "Phenotypic manipulation by the cestode parasite Schistocephalus solidus of its intermediate host, Gasterosteus aculeatus, the threespine stickleback". The American Naturalist. 142 (4): 725–735. DOI:10.1086/285568. ISSN 0003-0147. PMID 19425968.
  6. ↑ TINSLEY, RICHARD (jaanuar 2006). "Leeches, Lice and Lampreys. A Natural History of Skin and Gill Parasites of Fishes. By G. C. Kearn, pp. 446. Springer, The Netherlands, 2005. ISBN 1 4020 2925 X. £63.00 (90.00)". Parasitology. 132 (1): 154–155. DOI:10.1017/s0031182005239677. ISSN 0031-1820.
  7. ↑ Grutter, As (1994). "Spatial and temporal variations of the ectoparasites of seven reef fish species from Lizard Island and Heron Island, Australia" (PDF). Marine Ecology Progress Series (inglise). 115: 21–30. DOI:10.3354/meps115021. ISSN 0171-8630.
  8. ↑ Ruppert, Edward E. (2004). Invertebrate zoology : a functional evolutionary approach. Robert D. Barnes, Richard S. Fox (Seventh edition trükk). Delhi, India. ISBN 978-81-315-0104-7. OCLC 970002268.
  9. ↑ Aguilar-Perera, Alfonso (4. august 2021). "Checklist of Parasitic Isopods (Crustacea: Isopoda) Infesting Marine Decapod and Fishes Off Mexico's Coasts". Thalassas: An International Journal of Marine Sciences. 38 (1): 113–121. DOI:10.1007/s41208-021-00336-x. ISSN 0212-5919.
  10. ↑ Brusca, Richard C.; Gilligan, Matthew R. (16. august 1983). "Tongue Replacement in a Marine Fish (Lutjanus guttatus) by a Parasitic Isopod (Crustacea: Isopoda)". Copeia. 1983 (3): 813. DOI:10.2307/1444352.
  11. ↑ Kangur, A.; Kangur, P.; Kangur, K.; Järvalt, A.; Haldna, M. (16. august 2010). "Anguillicoloides crassus infection of European eel, Anguilla anguilla (L.), in inland waters of Estonia: history of introduction, prevalence and intensity: Anguillicoloides crassus infection of European eel, Anguilla anguilla (L.)". Journal of Applied Ichthyology (inglise). 26: 74–80. DOI:10.1111/j.1439-0426.2010.01497.x.
  12. ↑ Merilo, Z. (2004). "Tindist ja ussidest tema ujupõies". Kalastaja (39).
  13. ↑ Holt, Robert D. (6. mai 2010). "IJEE Soapbox: World free of parasites and vectors: Would it be heaven, or would it be hell?". Israel Journal of Ecology and Evolution. 56 (3–4): 239–250. DOI:10.1560/IJEE.56.3-4.239. ISSN 1565-9801.
  14. ↑ Combes, Claude; Simberloff, Daniel (2005). The Art of Being a Parasite. University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-11438-5.
  15. ↑ Parasites in Marine Fishes University of California Food Science & Technology Department Sea Grant Extension Program Archived 2011-09-27 at the Wayback Machine
  16. ↑ Vaughn M. Sushi and Sashimi Safety
  17. ↑ Deardorff, T. L.; Kent, M. L. (juuli 1989). "Prevalence of larval Anisakis simplex in pen-reared and wild-caught salmon (Salmonidae) from Puget Sound, Washington". Journal of Wildlife Diseases. 25 (3): 416–419. DOI:10.7589/0090-3558-25.3.416. ISSN 0090-3558. PMID 2761015.
  18. ↑ U.S. National Library of Medicine, Medline Plus, "Fish Tapeworm,"
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kalaparasiidid&oldid=6442500"