Kaitsetahe
Kaitsetahe (inglise keeles will to defend) on üksikisiku ja kogu elanikkonna väärtustele tuginev hoiak ja valmisolek panustada laiapindsesse riigikaitsesse.[1]
Olemuselt on kaitsetahe mitmetahuline ja avaldub eri tasanditel: mikro- ehk indiviidi, meso- ehk üksuse/organisatsiooni ning makro- ehk ühiskonna tasandil. Ühiskondlikul tasandil on kaitsetahe seotud eksistentsiaalse ohuga riigi suveräänsusele. Kaitsetahe realiseerub võitlustahtena hetkest, mil isiklik tegevus ja panus muutub osaks riigikaitselisest tegevusest (sõja- ja rahuajal). Eesti kontekstis on kaitsetahte puhul eesmärk kaitsta Eesti iseseisvust, sõltumatust, põhiseadusliku korda ja territoriaalset terviklikust.[2]
Mõiste
[muuda | muuda lähteteksti]Terminit "kaitsetahe" hakati Eestis kasutama 2000. aastal Kaitseministeeriumi algatatud avaliku arvamuse uuringute raames, kuid mõistes ja selle vahekorras "võitlustahtega" lepiti detailsemalt kokku 2022. aastal Kaitseväe Akadeemia ja riigikaitseterminite arendajate koostöös. Arutelutulemused on kättesaadavad riigikaitseterminoloogia andmebaasi Militerm[3]. Kaitsetahte mõiste on seotud eeskätt riikliku ja kultuurilise konteksti ning indiviidi isikliku hoiakuga.
Kaitsetahte kontseptsioon on omasem riikidele, mille riigikaitse on üles ehitatud reservarmee põhimõttel, kaasates otseselt või kaudsemalt suuremat hulka elanikkonnast. Kui võitlustahe ühiskonna tasandil tähendab pigem ühiskonna poolehoidu ja toetust kutselise sõjaväe tegevusele sõjalises konfliktis, siis kaitsetahte kontseptsioon rõhutab lisaks lihtsale toetusele ka ühiskonnaliikmete valmisolekut ja kohustust osaleda riigikaitses ja panustada sellesse. Teisisõnu, kaitsetahe eeldab kodanikult arusaama, et tema ise on vähemalt teatud määral julgeoleku looja.[4]
Kaitsetahet ühiskonna tasandil ehk n-ö kollektiivset kaitsetahet on erialakirjanduses mõtestatud pigem kui valmidust astuda vastu sõjalisele agressioonile, mis ohustab riigi suveräänsust, näiteks riigipiiride ja riikliku terviklikkuse kaitsmist. Seetõttu on Eesti kontekstis sobivam kasutada elanikkonna sõjalise valmisoleku kirjeldamiseks terminit "kaitsetahe" (will to defend) ehk valmisolekut reaalselt osaleda riigikaitseliste ülesannete täitmisel. Sarnaselt defineeritakse kaitsetahet ka Soomes, kus kaitsetahe tähendab valmidust teenistuseks riigi relvajõududes ja toetuse väljendust julgeoleku- ja kaitsepoliitikale.[5]
Kaitsetahe vs. võitlustahe
[muuda | muuda lähteteksti]Termin will to defend on kasutusel eeskätt Põhjamaades ja Balti riikides, will to fight angloameerika kontekstis. Võitlustahte (inglise keeles will to fight) puhul vaadatakse ühiskondlikul tasandil eelkõige seda, kuivõrd ühiskond toetab riigi astumist sõtta, eriti just väljaspool riigi piire. Teisisõnu on tegemist toetusega oma sõjalistele üksustele ja sõjaga kaasnevatele kulutustele (sh mõju majandusele jne).[6]
Ühiskonna tasandi võitlustahe tuleb kõne alla siis, kui otsustatakse oma riigi vägede saatmise üle missioonidele. Siia kuuluvad muu hulgas küsimudes, milline on konkreetses olukorras nii poliitiline kui ka ühiskondlik foon ja millisel määral ollakse valmis panustama riiklikke ressursse (nii materiaalseid ressursse kui ka inimelusid) poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil.[7]
Kasutatavad terminid vahelduvad sõltuvalt käsitletavast tasandist, näiteks Cronberg (2006) toob esile, et Rootsis on psühholoogilise kaitse raamistikus kaitsetahe indiviidi omadus, mis esindab mentaalset toetust laiapindsele riigikaitsele. Cronbergi järgi on tegemist individuaalse meelsusega rahuajal. Seevastu võitlusvalmidus on grupi, kogukonna ja ühiskonna tasandi nähtus ja esindab hoiakut või võimekust seista vastu vägivallaohule.[8]
Kaitsetahe Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on avaliku arvamuse ja riigikaitse uuringutes rohkem kui 20 aasta jooksul uuritud elanikkonna suhtumist ja hoiakuid riigikaitse ja julgeoleku sfääris. Selline seire on olnud ülioluline elanikkonna meelsuse ja valmiduse kaardistamiseks.[9] Alates 2000. aastast kaitseministeeriumi eestvedamisel korraldatavas uuringus on aastate jooksul osalenud kokku üle 40 000 vastaja. Keskmine valimi suurus ühes küsitlusvoorus on olnud 1000 vastajat. Kui algusaastatel viidi läbi kolm küsitlust aastas, siis tänaseks tehakse seda üks kord aastas. Aastatel 2000–2020 viis uuringuid läbi Eesti sotsioloog Juhan Kivirähk.[10]
Uuringutes eristatakse kaitsetahet aktiivsel ja passiivsel tasandil. Aktiivne kaitsetahe väljendab inimese soovi ise oma oskuste ja võimaluste piires riiklikus kaitsetegevuses kaasa lüüa. Passiivne kaitsetahe lähtub inimese hoiakust, et ohu korral peaks riik ohule reageerima ja vastupanu osutama.
Avaliku arvamuse uuringutele tuginedes on eestlaste aktiivne kaitsetahe olnud 2000.–2021. aastal 60–70%, 2022. aastal on see tõusnud 76%-ni. Mitte-eestlastest kodanike aktiivne kaitsetahe on olnud uuringute tulemuste põhjal alati madalam kui eestlastel, jäädes 40–65% vahemikku. 2022. aastal oli kaitsetahe mitte-eestlaste seas 45%. Eraldi arvestatakse avaliku arvamuse uuringus ka mitte-eestlastest mittekodanike kaitsetahet, mis üldiselt on jäänud vahemikku 33–66%. 2022. aastal oli see 40%.
Eestlaste passiivne kaitsetahe on aastast 2000 näidanud kasvutrendi, jäädes 60%–90% vahele. Samuti on kasvanud ka mitte-eestlaste passiivne kaitsetahe, jäädes vahemikku 48%–83%.[11]
Uurimissuunad
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitsetahte uurimisega tegeleb Eestis Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskus (SJKK). SJKK on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi uurimisrühm, mille uurimisteemad koonduvad inimressursi jätkusuutlikkuse, sotsiaalsete institutsioonide ja militaarsotsioloogiliste uurimisprobleemide ümber. SJKK loodi 2014. aasta jaanuaris Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Tervise Arengu Instituudi (TAI) koostöös, et vastata Kaitseministeeriumi vajadusele täiendada inimressursiga seotud kompetentsi ja teadmist kaitsevaldkonnas.
Kompetentsi koondatakse ja luuakse kolmel põhiteljel: demograafiliste ja sotsiaalsete muutuste seire ja prognoos; tervis ja füüsiline võimekus ning kaitsetahe, moraal ja valmisolek. Aastate jooksul on TÜ uurimisrühm täitnud erinevaid koostöölepinguid ja uurimisprojekte, mille tulemusel on Kaitseministeeriumil, Kaitseväel, Kaitseliidul ja Kaitseressursside Ametil võimalik kohandada ja täiustada oma tegevust seoses inimressursiga lähtuvalt kogutud ja analüüsitud informatsioonist.
Uurimisrühma liikmed osalevad rahvusvahelistes erialavõrgustikes: NATO teadus- ja arendustegevuse töörühmad, ERGOMAS (European Research Group on Military and Society) ja ISA (International Sociological Association). Uurimisrühm panustab teadmussiirdesse kaitsevaldkonda käsitlevate bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööde juhendamise kaudu.[12]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ milterm (22.11.2022). "Kaitsetahe". milterm.ee. Vaadatud 14.12.2022.[alaline kõdulink]
- ↑ Kasearu jt, 2022 (22.12.2022). "Venekeelse elanikkonna suhtumised ja kaitsetahte. Uuringuaruanne". milterm.ee. Vaadatud 12.12.2022.[alaline kõdulink]
- ↑ Kaitseväe Akadeemia (01.01.2022). "Militerm | sõjanduse, julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminibaas". https://sonaveeb.ee/ds/mil. Vaadatud 15.12.2022.
{{netiviide}}: välislink kohas|väljaanne= - ↑ Truusa, Tiia-Triin (2022). The entangled gap: the male Estonian citizen and the interconnections between civilian and military spheres in society (Tsiviil- ja militaarsfääri lõimitus Eesti meessoost kodaniku vaatest). Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, ühiskonnateaduste instituut
- ↑ Salo, M. (2008). Determinants of Military Adjustment and Attrition During Finnish Conscript Service. [PhD Thesis, University of Tampere]. Retrieved from http://tampub.uta. fi/bitstream/handle/10024/67908/978-951-44-7470-5.pdf;sequence=1
- ↑ Connable B., jt (2018) Will to fight: Analyszing, Modeling, and Stimulating the Will to Fight of Military Units. RAND Corporation. https://www.rand.org/content/dam/rand/pubs/research_reports/RR2300/RR2341/RAND _RR2341.pdf
- ↑ Milterm (23.11.2022). "Võitlustahe". milterm.ee. Vaadatud 14.12.2022.[alaline kõdulink]
- ↑ Cronberg, T. (2006). The will to defend: a Nordic divide over security and defence policy. In A. J.K. Bailes, G.Herolf, B. Sundelius. The Nordic countries and the European security and defence policy. Oxford University Press.
- ↑ ÜTI (24.03.2022). "Avalik arvamus ja riigikaitse 2022". Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskus. Vaadatud 15.12.2022.[alaline kõdulink]
- ↑ Kaitseministeerium (2020). "MEIE JULGEOLEKU TAGAVAD NATO-SSE KUULUMINE JA KAITSETAHE" (PDF). Eesti Kaitseministeeriom. Vaadatud 12.12.2022.
- ↑ Kaitseministeerium. "Kaitseministeerium". Kaiseministeerium.
- ↑ Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut (24.03.2022). "SJKK". Tartu Ülikool sotsiaalteaduste instituudi koduleht. Vaadatud 13.12.2022.