Kaheteistkümne tahvli seadused

Rooma kodanikud tutvumas kaheteistkümne tahvli seadustega

Kaheteistkümne tahvli seadused (ladina keeles Leges Duodecim Tabularum, mitteametlikult Duodecim Tabulae) oli Vana-Rooma vanim seadustik, mis koostati 451–450 eKr. Kaheteistkümne tahvli seadustega anti kirjalik vorm õigusele, mis hakkas siduma kõiki kodanikke.

Kaheteistkümne tahvli seadused olid olulised Rooma õiguse kujunemisel ning sisaldasid nii avalikku kui ka eraõigust. Need seadused olid Titus Liviuse sõnul kirjutatud kaheteistkümnele pronkstahvlile (Liv. Ab urbe 3.57.10), kuid Sextus Pomponiuse sõnul elevandiluutahvlitele (Dig. 1.2.2.4). Kaheteistkümne tahvli seaduste eesmärk oli tagada, et kõiki Rooma kodanikke koheldaks võrdselt.

Seaduste kirjapanemise põhjus oli, et seadusi ei saaks nende loojad ning kõrged ametnikud enam oma tahtmise järgi muuta. Kui seadus tehti avalikuks tahvlitele kirjutamisega, siis oli see teada kõigile ja kõikide kohustus oli seadust tunda ning järgida.

Kaheteistkümne tahvli seadused hävitati Rooma mahapõletamisel 390 eKr. Seega ei ole originaalseid allikaid alles jäänud, kuid mõningate fragmentide ja kirjanduse põhjal on sisu osaliselt taastatud. Peamised allikad kaheteistkümne tahvli seaduste loomise kohta on Titius Liviuse "Linna rajamisest" ("Ab urbe condita") ja Pomponiuse "Enchiridion", mis oli säilinud 6. sajandil koostatud kogumiku "Digestide" vahendusel.

Kaheteistkümne tahvli seaduste loomine

Umbes 6. sajand eKr jaotati Rooma kodanikud patriitsideks ja plebeideks. Patriitsid olid üldjuhul rikkad, jõukad, omasid maad ja neil oli õigus hääletada. Plebeidel oli aga erinevalt patriitsidest vähem õigusi, kuigi nad ei olnud orjad. Kuna riigi valitsemises oli oluline roll jõukatel patriitsidel, siis kippusid nad tegema selliseid seadusi, mis kaitseksid nende huve. Seega, kui vastuollu läksid patriitside ja plebeide huvid, jäid alati patriitsid peale. Kuna plebeidele see ei sobinud ning nad tahtsid, et neile määratakse kindlad õigused, siis hakkasid nad enda huvide eest seisma. See viis omakorda kaheteistkümne tahvli seaduste loomiseni, mis oli kohustuslik kõigile kodanikele.

Kaheteistkümne tahvli seaduste sisu

I tahvel käsitles kohtusse ilmumise kohustust. Ka võis kostja asemel tulla kohtusse kolmas isik (vindex), kuid hageja pidi nõustuma sellega ainult juhul, kui vindex oli temaga seisuselt võrdne.

II tahvel käsitles kohtumenetlust.

III tahvel käsitles otsuste täideviimist ning selles prooviti piirata kreeditori võimu ja võlgnikku kaitsta.

IV tahvel käsitles isavõimu ehk patria potestas't (paterfamilias), mis oli Rooma riigi ja ühiskonna alustugi. Absoluutne isavõim tähendas, et isal oli piiramatu võim kõigi perekonnaliikmete üle.

V tahvel käsitles pärimisõigust ja sisaldas nii pärimist seadusjärgselt kui testamendi alusel.

VI tahvel käsitles vara üleminekut tehingute kaudu, igamist ja sellega seoses abielunaise seisundit. Tunti abieluvormi, kus naine ei olnud enam mehe õigusvõimu all.

VII tahvel käsitles naabrusõigusi nii linnas kui ka põllumajanduses

VIII tahvel käsitles deliktiõigust: needmist, laimamist, kehavigastusi, nõidumisi, öiseid põlluviljavargusi, süütamisi, puude maharaiumise lubamatust, varastamist, hädakaitset ja teolt tabatud varga kohtlemist.

IX tahvel sisaldas karistusõigust, mis sisaldas eesõiguste keeldu, karistusi riigireetmise eest ja olemas oli ka õiguslik põhimõte, et kedagi ei tohi tappa, välja arvatud kohtuotsuse alusel.

X tahvlil olid matustega seotud õigusküsimused, kust selgus, et roomlasele ja tema suguvõsale oli oluline esivanemate kultus.

Viimased kaks tahvlit koostati plebeide nõudmisel hiljem. Need kujutasid endast hilisemaid täiendusi ja patriitside tagasipöördumist traditsiooni juurde. XI tahvel sätestas lisaks sellele ka abiellumisega seotut. Näiteks seda, et plebeide ja patriitside vaheline abielu oli keelatud ja armees teenivad sõdurid ei tohtinud enne armees käimist abielluda. XII tahvel käsitles lühemalt vara ja kahjuga seotut.