Küünikud

Küünikud (vanakreeka keeles kynikoi, sõnast kynikos 'koeralik') on antiikfilosoofia koolkond. Küünikutele võib pidada iseloomulikuks filosoofilise positsiooni pooldamist, mis suhtub filosoofilise kõrgkultuuriga kaasnevatesse arusaamadesse küüniliselt.

Esimeseks küünikuks filosoofia ajaloos peetakse Sokratese õpilast Antisthenest, tuntumad küünikud on Diogenes Sinopest, Krates Teebast, Menippos, Zenon Kitionist.

Küünikute nimetus viitab eelkõige nende eluviisile, mis oli väidetavalt olnud sarnane koera omaga, Sinope Diogenese hüüdnimeks ollagi olnud koer (kyōn). Arvatavasti peetakse silmas seda, et kuigi koer elab koos inimesega ja on sellega seoses mõnel määral tsiviliseeritud, siiski ei järgi ta kultuuri nõudeid omal soovil. Loomu poolest on aga koer ikkagi elajas ja kui inimene oma nõudmistega enam teda ei piiraks, siis muutuks koer taas kasimatuks, kultuurituks loomaks. Küünikud vastandusidki kultuuri ebaloomulikele nõuetele ning ei leidnud küllaldaselt põhjuseid nende järgimiseks, vaid magasid kuulu järgi tünnis, lageda taeva all, ei hoolinud kommetest, hügieenist, riietusest, onaneerisid linnatänavatel, sõid küpsetamata liha, solvasid ülikuid jne. Märkimisväärne on seejuures, et sellisest käitumisest hoolimata polnud küünikud sugugi harimatud, vaid tundsid hästi oma aja filosoofiat.

Kuigi koer on küünikute vapiloomana ka küünikute eneste poolt tunnistatud, viidatakse nime päritolu seletades siiski Kynosargese (tõlkes 'valge koer') gümnaasiumile Ateenas, kus olevat Antisthenese kuulajad kogunenud ja võib-olla on just selle järgid küünikud nimetuse saanud.

Küünikute koolkond sulas hiljem väidetavalt ühte stoikute koolkonnaga.