Kõrge energia füüsika
Kõrge energia füüsika (inglise keeles high energy physics) on füüsika haru, mis arenes välja tuumafüüsikast omaette distsipliiniks.[1] Ta uurib väikeste ja väikseimate osakeste ning elementaarosakeste ehitust ning nende omavahelisi reaktsioone. See on osakestefüüsika ja suure energiaga raskete ioonide füüsika koondnimetus. Nende tulemused on olulised tänapäeva maailma, aga ka varase universumi ülesehituse mõistmiseks äärmiselt kuumas olekus, kus toimusid teistsugused osakeste reaktsioonid kui tänapäeval.
Uute osakeste ja interaktsioonide otsimisel on vaja kõrget energiat GeV ja TeV vahemikus. Suurtes osakestekiirendites viiakse elementaarosakesed peaaegu valguse kiirusele ja lastakse üksteisega peaaegu otse kokku põrgata.
Osakestekiirendeid
[muuda | muuda lähteteksti]Rajatisi, kus tehakse või on tehtud suure energiatarbega füüsikakatseid:
- HERA Hamburgis DESY-s
- LEP, SPS ja LHC CERN-is Genfi lähedal Šveitsis
- Tevatron Fermilabis Chicago lähedal USA-s
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Donald H. Perkins. "Introduction to High Energy Physics". 4. Cambridge University Press, 2000, ISBN 978-0-521-62196-0, doi:10.1017/cbo9780511809040.