Kõrgõzstani 2020. aasta rahutused
| Kõrgõzstani 2020. aasta rahutused | |
| |
| 2020. aasta oktoobris toimunud rahutused Biškekis | |
| Riik |  Kõrgõzstan
|
|---|---|
| Kuupäev | 4. oktoober – 15. oktoober 2020 |
| Kestus | 11 päeva |
| Põhjus | Süvenev autokraatia Kõrgõzstanis:
|
| Hukkunuid | 1 |
| Vigastatuid | 600 |
| Tulemus | Rahumeelne võimuvahetus:
|
Kõrgõzstani 2020. aasta meeleavaldused, (ka Kõrgõzstani 2020. aasta revolutsioon, kirgiisi Кыргызстандагы төңкөрүш) olid Kõrgõzstanis 2020. aastal toimunud rahutused, mille jooksul avaldasid Kirgiisia opositsioonilised jõud meelt oktoobris toimunud valimistulemuste vastu. Tollane Kõrgõzstani president Sooronbaj Džeenbekov otsustas rahutuste tulemusel tagasi,astuda, valimistulemused kuulutati kehtetuks ning opositsioonilised jõud said võimule.
Tegemist oli juba kolmanda revolutsiooniga 21. sajandi Kõrgõzstanis, kus kukutati autokraatlikuks muutuv riigi president. Võrreldes varasemate võimuvahetustega oli 2020. aasta oma kõige rahumeelsem ja seadustele vastavam, mistõttu ei nimetata seda alati revolutsiooniks.[1][2]
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis 2020. aasta Kõrgõzstani parlamendivalimised
Erinevalt ülejäänud Kesk-Aasia riikidest oli Kõrgõzstan 21. sajandi jooksul suutnud välja arendada probleemidega, aga siiski toimiva demokraatia. Kahel varasemal korral, 2005. ja 2010. aastal olid kirgiisid juba üles tõusnud autoritaarsemateks kujunevate presidentide vastu ja nad revolutsioonide käigus kukutanud.[3]
2020. aastal oli tollane president Sooronbaj Džeenbekov võimu enda kätte koondamas. Kõrgõzstani parlamendivalimistel osales kuusteist erakonda ja valimiste jooksul oli mitmeid teateid häälte ostmistest ning muudest rikkumistest. Valimiste järel said ametlike tulemuste järgi enamuse kaks presidenti toetavat erakonda. 12 parteist koosnev koalitsioon teatas, et ei nõustu valimistulemusega.[3]
Meeleavalduste toimumine
[muuda | muuda lähteteksti]Meeleavaldused puhkesid pärast 4. oktoobril peetud üldvalimisi, mis andsid võidu võimumeelsetele parteidele, kuid jätsid opositsioonierakonnad parlamendist välja. Kõrgõzstani märulipolitsei kasutas 5. oktoobril Kõrgõzstani pealinnas Biškekis opositsiooniliste meeleavaldajate laialiajamiseks veekahurit, šokigranaate ja pisargaasi, viga sai vähemalt 120 inimest.[4]
Kui 5. oktoobri õhtul suutsid võimud protestid laiali ajada, siis samal öösel kogunesid meeleavaldajad uuesti Biškeki keskväljakule ja tungisid sealsesse Valgesse Majja, kus asusid presidendi administratsioon ja parlament. Hoone pandi ööl vastu 6. oktoobrit põlema.[4][5]
Lisaks valitsushoonetele võtsid samal ööl meeleavaldajad oma kontrolli alla veel mitu olulist võimuasutust, näiteks Biškeki linnavalitsuse hoone. Protestijad vabastasid vanglast mitmed opositsioonipoliitikud: Džeenbekovi ajal süüdi mõistetud endine president Almazbek Atambajev ja tema kaasvõitlejad ning Kõrgõzstani ekspeaminister Sapar Isakov, kes oli saadetud 18 aastaks vangi korruptsiooni eest. Uurimisisolaatorist vabastati ka endine parlamendiliige Ravšan Jeenbekov.[4][5]
6. oktoobril astusid Kõrgõzstani peaminister Kubatbek Boronov ja parlamendi esimees Dastanbek Džumabekov tagasi. Tema asendas meeleavaldajate poolt vabastatud opositsioonipoliitik Sadõr Žaparov, kes valiti peaministriks erakorralisel koosolekul hotellis. Džeenbekov pages 6. oktoobril valitsushoonetest ja keelas jõuasutustel kasutada tulirelvi protestijate vastu.[3][6]
Seejärel tekkis Kõrgõzstanis võimuvaakum, kus vana võimu esindajatel selget võimu ei olnud ja valitsuse tegevus oli suuresti halvatud, kuid opositsioonil ei olnud piisavalt tuge, et võim üle võtta. Pingete leevendamiseks tunnustas president valimiste jooksul esinenud muresid ning keskvalimiskomisjon tunnistas valimistulemused kehtetuks.[3][5]
Kõrgõzstani parlament keeldus esialgu Žaparovit peaministrina tunnustamast, kuid kuna tänaval meeleavaldused ja kokkupõrked jätkusid, otsustas parlament siiski ta 10. oktoobril ametisse nimetada. Katse Žaparov peaministriks hääletada aga ebaõnnestus, sest vähem kui pool parlamendi koosseisust oli hääletusel kohal. Žaparov asus siiski määrama oma liitlasi olulistele ametikohtadele ja 12. oktoobril hääletati teisel katsel parlamendis ametlikult peaministriks.[7]
Hoolimata ametlikult peaministriks saamisest jätkasid Žaparovi liitlased valitsushoonete okupeerimist ning nõudsid president Džeenbekovi tagasiastumist, mida president lõpuks 15. oktoobril tegi. Parlamendi spiiker, Kanatbek Isajev, kes oli seaduslikult määratud presidenti asendama, loobus sellest võimalusest ning presidendi kohused määrati 16. oktoobril samuti Sadõr Žaparovile.[7]
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Žaparov oli juba enne peaministriks saamist esinenud mitmete populistlike loosungitega ja teda on süüdistatud kriminaalsete ühendustega läbikäimises, mida ta ise on nimetanud poliitilisteks süüdistusteks. Revolutsiooni järel lubas ta taastada parlamentaarse demokraatia Kõrgõzstanis ja korraldada uued valimised. Ajutise presidendi ja peaministri kohtadel olles koondas ta aga võimu edukalt enda kätte.[7][8]
Lubadust kuulutada välja valimised, et moodustada uus, demokraatlikum parlamendi Džogorku Kengeš koosseis, lükkas Žaparov edasi ja jätkas ebademokraatlikult moodustatud parlamendi koosseisuga tööd. Samuti määras Žaparov oma lähikonda mitmeid endiste presidentide Kurmanbek Bakijevi ja Džeenbekovi liitlasi, nii liites endaga osa endisest juhtkonnast. Poliitilise olukorra Kõrgõzstanis muutis see stabiilsemaks, kuid samal ajal jätkas Kõrgõzstan autokraatlikumas suunas.[7][8]
2021. aasta alguses toimus referendum, kus Kõrgõzstani rahvas sai hääletada, kas nad eelistavad parlamentaarset või presidentaalset riiki. Üle 80% eelistas presidentaalset süsteemi. Samuti valiti 2021. aasta jaanuaris Žaparov Kõrgõzstani presidendiks. Pärast seda on mitmed analüütikud hinnanud Kirgiisia poliitilisi arenguid aina rohkem sarnanevat oma Kesk-Aasia naabritele.[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Alatalu, Toomas (18. oktoober 2020). "Miks endises Nõukogude Liidus käib pidev poliitiline möll?". Eesti Päevaleht.
- ↑ Alandi, Arni (19. oktoober 2020). "Jõuka Kõrgõzstani ülesehitamist takistavad muu seas vanad hõimutülid". ERR.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Walker, Shaun (7. oktoober 2020). "Kyrgyzstan election: prime minister resigns after result invalidated amid protests". The Guardian.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Protestijad süütasid Biškekis Kõrgõzstani parlamendihoone". ERR. 6. oktoober 2020.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Kümmel, Toomas (17. august 2021). "Toomas Kümmeli "Sõuvetistan": Kõrgõzstan". ERR.
- ↑ "Kõrgõzstani opositsioon teatas võimu ülevõtmisest". ERR. 6. oktoober 2020.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Schmitz, Andrea (26. jaanuar 2021). "Revolution Again in Kyrgyzstan: Forward to the Past?". Stiftung Wissenschaft und Politik.
- ↑ 8,0 8,1 Marszewski, Mariusz; Strachota, Krzysztof (29. oktoober 2020). "Kyrgyzstan in the aftermath of revolution". Idauuringute Keskus (OSW).