Käsundusleping Vana-Roomas
Mandatum – käsundusleping – on Vana-Rooma õiguses kasutatav konsensuaalne (vastastikuste tahteavaldustega sõlmitud) leping, mille alusel üks pool – käsundiandja ehk mandant ehk volitaja - teeb teisele poolele, käsundi saajale ehk mandataarile ülesandeks oma mõne üksiku asja või kõikide asjade ajamise.[1]
Käsundusleping sõlmiti siis, kui üks pool (käsundiandja) nõustus teise poole (käsundisaaja) nõudmisel midagi tegema või mingit teenust osutama. Ülesandeks võib näiteks olla mingi eseme ostmine, vara valitsemine, kohtuprotsessi ajamine.[1]
Käsundusleping tekib ainult käsundiandja kasuks näiteks siis, kui keegi annab sulle ülesande, et sa ajaksid tema asju, ostaksid talle maatüki või oleksid talle käendajaks. (Inst. 3.26.1)[2]
Kui käsundusleping sõlmiti nõuetekohaselt ja kui seda ei ole veel hakatud täitma, siis käsundi ülesütlemisel muutub leping tühiseks. (Gai. 3.159)[3]
Käsundilepingu sõlmimiseks on viis moodust: keegi annab sulle käsundi ainult enda huvides, enda ja sinu huvides, ainult kolmanda isiku huvides, enda (käsundiandja) ja kolmanda isiku huvides või sinu ja kolmanda isiku huvides. Kui aga käsund on antud ainult sinu huvides, puudub sellel ese ja sellest ei teki teie vahel võlasuhet ega (saa esitada) käsundihagi. (Inst. 3.26.pr.)[2]
Mandatum kui tasuta leping
[muuda | muuda lähteteksti]Roomlased pidasid füüsilist ja palgalist tööd Rooma kodanikule häbiasjaks. Mandatum’i sisuks olevad ülesanded ei kuulunud häbistava töö hulka. Et saada tasu ülesande täitmise eest, oli kombeks, et käsundiandja andis lugupidamise märgina käsundi täitjale vabatahtliku annetuse teenete eest (honorarium). Honorarium’i hulka kuulusid tavaliselt kulutuste tasumine käsundisaajale ja ka tasu ülalnimetatud kohustuste täitmise eest. Hiljem võidi honorarium’i nõuda ekstraordinaarse protsessi korras.[1]
Käsund, mis ei ole tasuta, on tühine, sest käsund on alguse saanud kohusetundest ja sõprusest ning sõprusel rajaneva kohustusega ei ole tasu kooskõlas. Kui raha tuleb mängu, on pigem tegemist kasutuslepinguga. (Dig.17.1.1.4 Paulus ediktikommentaari 32.raamatus.)[2]
Poolte kohustused
[muuda | muuda lähteteksti]Käsunduslepingu järgi on käsundisaaja (mandataar) kohustatud ülesande täitma käsundiandja (mandant) juhiste kohaselt heaperemeheliku hoolsusega; ta peab andma aru oma tegevusest ja andma käsundiandjale üle kõik lepingu alusel saadu. Käsundiandja on kohustatud käsundisaajale tasuma kõik viimase poole kantud kulud.[1]
Käsundiks oleva ülesande täitmisest tekkinud kulutused tuleb igal juhul hüvitada, kui need kulutused tehti heas usus. Ei ole oluline, kas käsundiandja ise oleks ise asju ajades vähem kulutanud. (Dig.17.1.27.4. Gaius provintsiedikti kommentaari üheksandas raamatus.)[4]
Kohustust ei peeta kokku lepituks, kui keegi annab käsundi selle tegemiseks, mis on vastuolus heade kommetega; näiteks kui ma suunan sind toime panema vargust või kedagi solvama (Gai. 3.157).[3]
Kui keegi on võtnud endale täita käsunduslepingust tuleneva ülesande, ei tohi ta lubatut täitmata jätta, kui seda on võimalik täita. Vastasel juhul tuleb talt välja mõista kahju ulatuses, mis käsundiandjale sellest tekkis. Kui ta aga saab aru, et ei saa ülesannet täita, peab ta sellest käsundiandjale teada andma nii ruttu kui võimalik, et see saaks soovi korral kasutada kellegi teise abi. Kui käsundisaaja ei andnud käsundiandjale teada, kuigi oleks seda teha saanud, on ta kohustatud maksma käsundiandjale kahjutasu, Kui ta aga ei saanud teda mingil põhjusel teavitada, on ta vastutusest vaba. (Dig.17.1.27.2. Gaius provintsiedikti kommentaari üheksandas raamatus.)[4]
Hagid
[muuda | muuda lähteteksti]Käsundiandjal on käsundisaaja vastu hagi - actio mandati (directa). Juhul, kui otsus langetati käsundisaaja kahjuks, tõi see kaasa käsundisaaja autuks tunnistamise - infamia (maine kaotus juriidilisest ja seetõttu ka sotsiaalsest positsioonist). [5]
Käsundiandja võis käsundisaaja hagiga kohtusse kaevata käsundi nõuetekohaseks täitmiseks ja samuti võis ta nõuda, et käsundisaaja loovutaks kõik käsundi täitmise eest saadu (actio mandati).[6]
Käsundisaaja võis omakorda esitada vastuhagi (actio mandati contraria), kui ta kandis käsundi täitmise ajal kulutusi või kannatas kahju.[6]
Justinianuse Digestides on ka märgitud, et „Kui ma annan sulle käsundi, et sa ostaksid minu jaoks midagi, kuid ei ütle hinna kohta midagi ja sa ostad selle, tekib mõlemale [poolele] hagi esitamise õigus. (Dig.17.1.3.1)[7]
Kui ori, kelle sa oled ostnud minu käsundi alusel, varastas sinult, ütles Neratius, et sul on õigus (esitada) käsundist tulenev hagi, et antaks sulle välja kahju tekitanud ori – juhul kui see juhtus sinu süüta. Aga kui ma teadsin, et orjal on see kalduvus ja ei hoiatanud sind, et sa saaksid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta, tuleb sulle hüvitada nii palju, kui palju su huvid said kannatada. (Dig.17.1.26.7 Paulus ediktikommentaari 32.raamatus)[2]
Käsundusleping lõpeb
[muuda | muuda lähteteksti]a) ühe poole surmaga,
b) käsundi täitmisega,
c) käsundisaaja loobumisega käsundi täitmisest,
d) käsundiandja poole lepingu ülesütlemisega.[5]
Kui on antud käsund, mis peaks täidetama pärast käsundiandja surma, on tegemist kehtetu lepinguga, sest kohustus ei saa alata pärijaga. (Gai. 3.158)[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: kirjastus ILO, 2000. lk 159.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes iuris Romani. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2019. lk 204.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 S.P. Scott (1932). "The Civil Law". Cincinnati. I. Vaadatud 10.06.2020.
- ↑ 4,0 4,1 H.Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes iuris Romani. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2019. lk 205.
- ↑ 5,0 5,1 Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: kirjastus ILO, 2000. lk 160.
- ↑ 6,0 6,1 Reinhard Zimmermann. The Law of Obligations: Roman Foundations of the Civilian Tradition. Oxford University Press Inc., New York, 1996. lk 414.
- ↑ S.P. Scott (1932). "The Civil Law". Cincinnati. IV. Vaadatud 10.06.2020.