Juudamaa (Rooma provints)

Rooma provints Juudamaa (heebrea keeles יהודה, standard Yehuda; tiberiase Yehûḏāh; kreeka keeles Ἰουδαία Ioudaia, ladina keeles Iūdaea) oli aastal 6 pKr rajatud haldusüksus. Mõnikord kasutatakse selle kohta ladinakeelset terminit Iudæa või Iudaea, et eristada seda Juudamaa geograafilisest piirkonnast, mis hõlmas Juudamaa, Samaaria ja Idumea piirkondi ning ulatus varasema Hasmoneide ja Herodese Juudamaa kuningriigi aladele. See sai nime Arhelaose Juudamaa tetrarhia järgi, kuid Rooma provintsi kuulus palju suurem territoorium. Nimi Juudamaa tulenes Juuda kuningriigi nimest.

Ajaloolase Flavius Josephuse sõnul muudeti Juudamaa vahetult pärast Arhelaose kukutamist Rooma provintsiks. Ametisse seati prefekt, kellele anti voli kohaldada karistusena surmanuhtlust (ius gladii). Keisrivõim hakkas ka elanikkonda maksustama. Provints oli rahutu algusest peale (nt Quiriniuse rahvaloenduse ajal aastal 6 pKr toimunud rahutused, Jeesuse ristilöömisega seotud sündmused umbes aastatel 30-33 pKr) ja selle olemasolu jooksul toimus mitu Juudi-Rooma sõda. Esimese Juudi-Rooma sõja lõpul purustasid roomlased aastal 70 pKr Jeruusalemma templi ja seadsid sisse laiaulatuslikku maksukorralduse (fiscus Iudaicus). Pärast Bar Kohba ülestõusu (132–135) mahasurumist muutis keiser Hadrianus provintsi nime Süüria-Palestiinaks ja Jeruusalemma Aelia Capitolinaks. Seda on mõned õpetlased pidanud katseks võõrutada juute oma kodumaast.^[1]^[2]

Eellugu

Rooma võimu kehtestamine piirkonnas

Rooma sekkus piirkonnas esimest korda pärast Kolmanda Mithridatese sõja lõppu aastal 63 eKr, mil Süüriast sai Rooma provints. Pärast võitu Mithridates VI Eupatori üle rüüstas väepealik Gnaeus Pompeius Magnus Jeruusalemma ja tegi Hasmoneide vürstist Hyrkanos II etnarhi ja ülempreestri, kuid keelas tal kasutada kuningatiitlit. Hiljem määras Julius Caesar idumealase Antipatrose (tuntud ka kui Antipas) esimeseks Rooma prokuraatoriks. Viimase poja Herodes Suure määras Rooma senat aastal 40 eKr juutide kuningaks, kuid sõjaliselt õnnestus tal end kehtestada alles aastal 37 eKr. Oma valitsemisajal lasi ta kõrvaldada viimased Hasmoneide dünastia esindajad ja ehitas hiiglasliku Vahemere-äärne sadama ja linna Caesarea Maritima, millest sai hiljem provintsi pealinn.

Herodes Suure kuningriigi jagunemine

Herodes Suur suri aastal 4 eKr ja kuningriik jaotati tema kolme poja vahel. Poole oma isa kuningriigist sai Arhelaos, kes kandis etnarhi tiitlit. Tema valduste hulka kuulus Judea, Samaaria ja Idumea. Filippos ja Herodes Antipas olid tetrarhid. Esimene neist valitses põhjapoolset Ituread ja Trahhoniitisemaad, Herodes Antipas aga Galilead ja Peread (Peraia); viimane jäi ametisse kuni aastani 39 pKr, mil keiser Caligula ta tagandas.

Rooma Juudamaa provints

Vaade provintsi kunagise pealinna Caesarea Maritima varemetele linnulennult

Moodustamine

Herodese poeg Arhelaos valitses Juudamaad nii ebapädevalt, et keiser Augustus kõrvaldas ta pärast alamate kaebusi aastal 6 pKr ametist. Tema võimupiirkond − Juudamaa, Samaaria ja Idumea − läks nüüd Rooma otsese võimu alla ja sellest sai provints, mida valitses keisri asemikuna prefekt. Esialgu ei kuulunud selle koosseisu Galilea, Gaulanitis, Peraia ja Dekapolis, kogu Palestiinat hõlmas provints alles alates aastast 44 pKr. Haldusüksuses jäi kehtima juba hilishellenismi perioodist pärit jaotus viieks konklaaviks ehk halduspiirkonnaks: Jeruusalemm (ירושלים), Gadara (גדרה), Amathous (עמתו), Jeeriko (יריחו) ja Sepforis (ציפורין). Pealinnaks sai piirkonna tähtsaima linna Jeruusalemma asemel Herodese rajatud Caesarea Maritima. Sealses pretoriumis − see oli endine Herodese palee − resideeris provintsi valitseja prefekt, kes külastas Jeruusalemma vaid olulisemate iga-aastaste juudi pühade ajal.

Ehkki Rooma riigikassa seisukohalt ei evinud uus provints maksukogumises suurt tähtsust, oli selle asukoht strateegiliselt oluline: see kontrollis Egiptusse − see oli impeeriumi peamine viljaait − viivaid maa- ja rannikuteid ning see oli puhvriks Partia impeeriumi rünnakute vastu.

Prefektid (6−41)

Aastatel 6−41 valitsesid Juudamaa provintsi seitse ratsanikuseisusest prefekti, kelle ülesanne oli tagada kord ja julgeolek ning hoolitseda rahanduse eest. Rooma impeeriumis haldasid prefektid tavaliselt neid alasid, mis olid alles hiljuti liidetud või mis oli mässumeelsed.^[3] Juudamaa prefektidele kuulus sõjaline imperium, mida sümboliseerisid viis vitsakimpu (fasces). Neil oli õigus langetada surmaotsuseid ja armu anda (ius gladii).^[4] Võrreldes suuremate provintside halduritega, kellele allusid terved leegionid, olid prefektide käsutuses korra tagamiseks tunduvalt nõrgemad sõjajõud: kohalikust provintsist värvatud abikohordid (igaühes 600 meest), mis olid kergelt relvastatud. Juudamaal oli selliseid kohorte viis (need jagunesid omakorda kuueks tsentuuriaks).^[3]

Keiser Augustuse ajal määrati Juudamaa prefektid ametisse lühikeseks ajaks: kolmeks või neljaks aastaks. Pärast Tiberiuse trooniletulekut nimetati nad valitsema pikemaks perioodiks. Keiser lähtus kaalutlusest, et nii röövivad nad rahvast vähem.^[5] Järgmised prefektid valitsesid kummatigi lühemat aega.

Ehkki prefekt oli oma provintsis iseseisev, võis naaberprovintsi Süüria legaat (legatus Augusti pro praetore) vajadusel Juudamaa asjadesse sekkuda. Seda õigust rakendati nii sellel kui ka hilisemal perioodil. Legaadil oli voli isegi prefekti isiku üle. Nii tagandas Lucius Vitellius prefekti ametist Pontius Pilatuse.^[4] Seesama Vitellius määras ametisse ka kaks ülempreestrit.

Sel perioodil säilitasid provintsis elavad juudid teatud määral iseseisvuse. Kuni umbes aastani 28 pKr võisid nad kohut mõista oma seaduste alusel, sealhulgas langetada surmaotsuseid.

Coponius (6−9)

Pikemalt artiklis Quiriniuse rahvaloendus

Aastal 6 pKr ametisse nimetatud Coponiuse ajal korraldas uus Süüria legaat Publius Sulpicius Quirinius Juudamaal rahvaloenduse. See kutsus esile rahutused, mis päädis galilealase Juudase mässuga. Aastal 9 pKr kutsuti Coponius tagasi Rooma.

Marcus Ambibulus (9−12) ja Annius Rufus (12−15)

Kahe järgneva prefekti ajal oli Juudamaal ilmselt rahulik, sest nende tegevusest ei ole palju teada.

Valerius Gratus (15−26)

Valerius Gratuse valitsemisaeg oli tuntud eelkõige selle poolest, et ta sagedasti tagandas ja nimetas ametisse ülempreestreid. Tema ajal vahetus viis ülempreestrit.

Pontius Pilatus (26−36)

Pilatuse ametiaega ilmestasid vastuolud juutidega. Josephuse teatel olid tema suhted oma alamatega algusest peale pingelised. Nimelt saatis ta öösel Jeruusalemma talvekorterisse Rooma sõjasalga, kes kandsid keisri kujuga standarte. See kutsus esile suure meelepaha ja juudid saatsid Caesareasse saatkonna, et protesteerida ja nõuda kujude eemaldamist. Pilatus püüdis neid heidutada ja ähvardas koguni tappa, kuid lõpus andis nende palvele siiski järgi.^[6]

Marcellus (36−37)

Pärast Pilatuse tagasikutsumist sai lühikeseks ajaks provintsi valitsejaks Süüria legaadi Vitelliuse sõber Marcellus. On arvatud, et ta ei olnud tegelikult prefekt, vaid Vitelliusele alluv ametnik. Tema tegevuse kohta teated puuduvad.^[4]

Marullus (37−41)

Viimase prefekti ametiaeg oli rahutu. Selle kutsus esile keiser Caligula otsus püstitada Jeruusalemma templisse tohutu kuju, mis kujutas keisrit Jupiteriks kehastununa. Juutide jaoks oli see vastuvõetamatu. Kuju valmistati Siidonis ja Galilea piiri ääres oli lahinguvalmis kaks leegioni, et keisri otsust jõustada. Konflikti aitas ära hoida Herodes Agrippa I sekkumine. Peagi mõrvati keiser. Marcellus kriisiga seotud ei olnud, olulisemad otsused langetas Süüria legaat Publius Petronius.

Autonoomia Herodes Agrippa I ajal (41−44)

Ajavahemikus 41-44 pKr taastas Juudamaa nimelise autonoomia, kui Agrippa I tehti keiser Claudiuse poolt juutide kuningaks, taastades sellega teatud mõttes Herodese dünastia, ehkki pole mingeid viiteid sellele, et Juudamaa lakkas olemast Rooma provints lihtsalt seetõttu, et prefekti enam ei olnud. Claudius otsustas rahu hoidmiseks lubada kogu keisririigis ülendada prokuraatorid, kes olid keisri isiklikud esindajad, kes olid sageli provintside maksu- ja rahandusministriteks, täieliku riigivõimuga valitsevateks magistraatideks. Ta ülendas Juudamaa prokuraatori, kellele ta usaldas keiserliku valitseja staatuse, sest keiserlik Süüria legaat ei olnud juutidele sümpaatne.

Prokuraatorid (44−66/70)

Pärast Agrippa I surma aastal 44 pKr läks provints tagasi Rooma otsese kontrolli alla, liidendades Agrippa isiklikud territooriumid Galilea ja Peraia, rea prokuraatorite alluvuses. Sellegipoolest määrati Agrippa I poeg Agrippa II aastal 48 juutide kuningaks. Ta oli seitsmes ja viimane Herodese dünastiast.

Legaadid (70−135)

Aastatel 70 pKr kuni 135 pKr nõudis Juudamaa mässulisus valitsevat Rooma legaati, kes oli võimeline juhtima leegioneid. Kuna Agrippa II säilitas lojaalsuse keisririigile, säilis kuningriik kuni tema surmani, kas aastal 93/94 või 100, kui ala läks täielikult jagamatult tagasi Rooma keisririigi kontrolli alla.

Juudamaal toimus kaks, võibolla kolm, suurt juudi–Rooma sõda:

66–70 pKr – Esimene juudi–Rooma sõda, mille tagajärjel Jeruusalemma piirati, Teine tempel hävitati ja see lõppes Masada piiramisega aastal 73–74. (vaata Flavius Josephus). Enne sõda oli Juudamaa kolmanda kategooria Rooma provints, see on ratsanikuseisusest prokuraatori valitseda ja Süüria kuberneri üldise kontrolli all. Pärast sõda sai sellest omaette Rooma provints nimega Juudamaa ja pretoriaanist kuberneri valitseda, ja tõusis seega teise kategooriasse (alles hiljem, umbes aastal 120 pKr, sai Juudamaast konsulaarprovints, see on, kuberner oli konsulaar).
115–117 pKr – Diasporaa sõda; Juudamaa roll selles on aga vaieldav, kuna see toimus peamiselt juudi diasporaas ja puuduvad täielikult usaldusväärseid allikaid Juudamaa osalusest mässus, samuti pole arheoloogilisi viise, kuidas eristada 117. aasta pKr hävitustasemeid suure Bar Kohba ülestõusu omadest vaid poolteist kümnendit hiljem.
132–135 pKr – Bar Kohba ülestõus sünedrioni liikme Simon ben Kosevahi juhtimisel; Pärast Bar Kohba ülestõusu mahasurumist muutis keiser Hadrianus provintsi nimeks Süüria-Palestiina ja purustatud Jeruusalemma asemele ehitatud uue linna nimega Aelia Capitolina ja kuhu oli juutidel elamaasumine keelatud. Hayim Hillel Ben-Sasson väitel tehti seda, et kustutada juudi rahva ajaloolised sidemed piirkonnaga. Kuid see ei takistanud juute osutamast seda maad oma kirjutistes kui kas "Yehudah" (heebrea: יהודה) või "Iisraeli maa" (heebrea: ארץ ישראל). Rooma ajaloolase Cassius Dio andmetel hukkus ülestõusu mahasurumisel ja sellele järgnenud repressioonide käigus ligi 580 000 juuti, mis oli ligi pool või isegi kuni kaks kolmandikku toona elanud Juudamaa elanikkonnast.

Vaata ka

Viited

↑ Ben-Sasson, H. H. A History of the Jewish People- Harvard University Press: 1976, lk 334.
↑ Lewin, Ariel. The archaeology of Ancient Judea and Palestine. Getty Publications: 2005, lk 33.
↑ ^3,0 ^3,1 Niswonger, Richard L. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House, 1992, lk 132.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Jewish Encyclopedia. 1906.
↑ Niswonger, Richard L. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House, 1992, lk 132-133.
↑ Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 1 [1].

Kirjandus

Niswonger, Richard L. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House, 1992.

[1] Ben-Sasson, H. H. A History of the Jewish People- Harvard University Press: 1976, lk 334.

[2] Lewin, Ariel. The archaeology of Ancient Judea and Palestine. Getty Publications: 2005, lk 33.

[niswonger-3] 3,0 ^3,1 Niswonger, Richard L. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House, 1992, lk 132.

[jewish-enc-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Jewish Encyclopedia. 1906.

[5] Niswonger, Richard L. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House, 1992, lk 132-133.

[6] Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 1 [1].

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]