Juhan Kikas
 Jaan Kikkas 1923. aastal | ||||
| Isikuandmed | ||||
|---|---|---|---|---|
| Riik | Eesti | |||
| Sünniaeg | 5. juuni 1892 | |||
| Sünnikoht | Koikküla mõis, Laanemetsa vald, Hargla kihelkond, Võrumaa | |||
| Surmaaeg | 9. märts 1944 | |||
| Surmakoht | Tallinn | |||
| Medalid | ||||
| ||||
Juhan Kikas (kuni 1936. aastani Jaan Kikkas; 5. juuni (vkj 24. mai) 1892 Jahmre talu, Koikküla mõis, Laanemetsa vald, Hargla kihelkond, Võrumaa [1] [2] – 9. märts 1944 Tallinn) oli eesti tõstja.
Ta kuulus 1922–1924 Eesti koondisse, võitis 1923. aasta Göteborgi mängudel hõbe- ja 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel pronksmedali ning püstitas ühe maailma- ja viis olümpiarekordit. [3]
Lühielulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Jaan oli 2-aastane, suri tema ema Anna. Isa Hendrik abiellus uuesti ning 1901. aastal kolis perekond Kikkas Venemaale Peterburi kubermangu Luuga kreisi Jablonitsa külla. Jaan hakkas harrastama jalgrattasõitu ning tuli Petrogradi esivõistlustel auhinnalistele kohtadele. Jablonitsast, kus oli küllaltki suur eesti kogukond, leidis ta ka abikaasa Leontine (neiupõlvenimi Tasso). Varsti muutus olukord Venemaal aga ärevaks ja nad otsustasid naasta sünnimaale. 1919. aasta lõpus opteerus perekond Eesti Vabariiki, kus nende elukohaks sai Valga linn. Aasta hiljem sündis poeg Voldemar. 1922. aastal koliti Tartusse, kus nägi ilmavalgust Viktor (temast sai soomepoiss, kes 1943. aastal astus Soome mereväkke, kuid aasta hiljem lahkus teenistusest ja asus elama Rootsi, kus võttis perekonnanimeks Klövhammar. [4]) 1924. aastal suundusid Kikkased Tallinna, kus perepea asus tööle Noblessneri laevatehasesse. Pärast nimevahetust 1936. aastal asutas Juhan Kikas omanimelise metallitöökoja.[2][5]
Tõstesportlase karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Valgas tutvus Jaan Kikkas Alfred Neulandiga ja jalgratturist sai tõstja. Treeningud Neulandi juhendamisel kandsid vilja ja juba I Eesti meistrivõistlustel 1921. aastal võitis ta poolraskekaalus (kuni 82,5 kg) Valga Kaitseliidu spordiringi esindades pronksmedali. Tartu Kalevi liikmena sai ta 1922. aastal teise Eesti meistrivõistluste pronksi, seekord keskkaalus (kuni 75 kg). 1923. aastal võitis ta individuaalvõistlejana (tolleaegses kvalifikatsioonis metsikuna) poolraskekaalus hõbeda. Eestit esindades tuli sama värvi medal ka Göteborgi mängudelt "Poolraskekaalus müüs Kikkas oma esimese koha maha kahe käega tõukamise ebaõnnestumise tõttu. 115 kg, mis Kikkasel harilikult naljaasi, oleks küllalt olnud." [6]
Kuigi 1924. aasta Eesti meistrivõistlused mehel ebaõnnestusid – sai kahe käega tõukamises nulli –, arvati ta vabariigi olümpiakoondisse. Pariisi olümpiamängudest kujunes Jaan Kikkase elu tähetund. Koos oma esimese treeneri Alfred Neulandiga ühes kaalukategoorias (kuni 75 kg) võisteldes sai ta olümpiapronksi. Selle võistluse kohta võib julgelt öelda, et Neuland kaotas üllatuslikult kulla, aga Kikkas võitis üllatuslikult pronksi.
"Nimetamisväärt oli Kikkase kolmas koht. Ta võitles selle koha pärast mehiselt, ja viimases tõstes, mis otsustas koha, näitas väga suurt tahtejõudu. Tal oli nelja esimese tõste tagajärjed niisugused, et ainult uue ilmarekordi tõstmisega kahe käega tõukamises võis ta kolmandaks tulla, muidu aga ähvardas teda viies koht. Ja Kikkas ei kohkunud, vaid lasi niisuguse raskuse (127,5 kg) peale panna, mida veel ükski keskkaalus tõsta polnud suutnud ja tõstis selle üles." [7]
Oma viimase Eesti meistrivõistluse medali – kulla keskkaalus – võitis ta Tallinna kalevlasena 1925. aastal. Pärast seda tõmbus ta suurest spordist tagasi. Isiklikuks rekordiks viievõistluses (kahe käega surumine, ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega rebimine, kahe käega tõukamine) jäi Pariisi olümpiamängudel saavutatud 450,0 (70,0 + 87,5 + 80,0 + 85,0 + 127,5) kg.[8]
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Juhan Kikas hukkus Tallinna märtsipommitamisel 9. märtsil 1944 ning on maetud Liiva kalmistule.
"Vanaema Leontine meenutas sageli oma abikaasa surmasaamist. Nad elasid tollal sakslaste staabi läheduses. Pommitamise ajal oli vanaisa läinud nende maja ees haavata saanud sõpra päästma. Sõber jäi ellu, kuid tema päästja hukkus." – pojapoeg Vello Kikas, 2016.[9]
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]2017. aastal andis Eesti Post Juhan Kikase 125. sünniaastapäevaks välja tervikasja (kujundaja Riho Luuse).
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Juhan Kikase pojapojapoeg on muusik Tiit Kikas.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rahvusarhiiv, ERA.14.13.2654
- ↑ 2,0 2,1 Sirmais, Viivi (märts 2017). "Laanemetsa külal oma olümpiasangar Jaan Kikkas". Taheva Häälekandja.
- ↑ Schödl, Gottfried (1992). "The Lost Past" (inglise). International Weightlifting Federation.
- ↑ "Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood" (eesti ja soome). Tallinn: Soome Sõjavetaranide Ühendus. 1997. Lk 118.
- ↑ Valdre, Jaak (2017). "Eesti tõstespordi ajavaod I". Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 59–60. ISBN 9789949815715.
- ↑ "Göteborgi Mängude tõste- ja maadlusvõistlused". Eesti Spordileht (11 / 12): 243. 6. august 1923.
- ↑ "Pariisi olümpia tõstevõistlused". ajaleht Kaja. 4. august 1924.
- ↑ Valdre, Jaak (2017). "Eesti tõstespordi ajavaod I". Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 60–62, 146, 152–153. ISBN 9789949815715.
- ↑ Valdre, Jaak (2017). "Eesti tõstespordi ajavaod I". Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 62–63. ISBN 9789949815715.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is
- Jaan Kikkas veebisaidil Olympedia (inglise)
