Johannes Võerahansu

Johannes Võerahansu
Sündinud	28. jaanuar 1902 Keo, Harjumaa, Eesti
Surnud	16. oktoober 1980 Tallinn, Eesti
Rahvus	eestlane
Haridus	Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala	maalimine, joonistamine
Tuntud teoseid	"Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937), "Lambad ojal" (1938), "Ira Sepa portree" (1936)
Mõjutatud	Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kaarel Liimand
Mõjutanud	Ants Viidalepp, Lembit Saarts

Johannes Võerahansu haud Metsakalmistul

Johannes Võerahansu (28. jaanuar 1902 Keo, Raikküla vald, Harjumaa – 16. oktoober 1980 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.

Elukäik

Võerahansu sündis Harjumaal ehitustöölise pojana. Lõpetas 1914 Käru Haridusseltsi kooli ning 1916 Paide kõrgema algkooli. Seejärel õppis aasta Rakvere Õpetajate Seminaris, mille jättis sõja tõttu pooleli. 1919. aastast õppis ta Tallinna Kolledžis ning samal ajal ka 1921. aastani Ants Laikmaa ateljeekoolis. Laikmaa soovitusel proovis ta astuda ka Tallinna Konservatooriumi, kuid ei saanud katsetel läbi.

Pärast seda töötas Võerahansu lühikest aega Tallinna Draamastuudio teatris dekoratsioonimaalijana. Seejärel elas mõnda aega isakodus Järvamaal Kirnas ning aastatel 1930–1932 oli Türi tellise- ja keraamikavabrikus keraamik.

Aastatel 1932–1936 õppis Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe ateljees maalimist, lõpetas kooli täieliku kursuse 1940. aastal.

Seejärel töötas õppejõuna Kõrgematel Kujutavkunstide Kursustel ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, 1955–1957 Tartu Kunstikoolis ja 1957–1973 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas maalikateedri juhatajana. Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse ja Kunstiühingusse Pallas, Kunstnike Liidu liige alates 1945. aastast.

Võerahansu on maetud Tallinna Metsakalmistule, tema hauakivil on kiri: "Maalikunstnik professor Johannes Võerahansu 28. I 1902 – 16. X 1980".

28. jaanuaril 1992 avati Raikküla vallas Keo külas Tõnumäe talus Johannes Võerahansu mälestuskivi, mille kujundas skulptor Ants Viitmaa. 1993. aastal avati samas Johannes Võerahansu muuseum.

Looming

Johannes Võerahansu loomingutee algus jäi 1930. aastate teise poolde. Kuigi ta alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljees juba 1919. aastal, pidi ta vahepeal kümmekond aastat keskenduma muule, näiteks isa abistamisele veskitöödel, samuti maalis ta teatris dekoratsioone ja valas keraamikatehases vorme. Kooli lõpetamine lükkus seetõttu alles 1936. aastasse, 17 aastat hilisemasse aega (Mart Lepa väitel venitas Võerahansu lõpetamisega teadlikult, kuna oli juba kunstnikuna tegev, koolis olid aga tasuta ateljee ja modellid). Enne Teist maailmasõda jõudis Võerahansu 1939. aastal käia Saksamaal ja Pariisis. Aeg oli liiga lühike, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida uusi sihte, aga mõned 1940. aastate alguses valminud Tartu teosed vihjavad siiski neile mõjutustele.

Kümnendivahetusel elas Võerahansu Tartus ning esines sageli näitustel. Hoolimata hilisest algusest on tema loomingulises pärandis ka arvukalt 1930. aastate alguses valminud teoseid. 1940. aastate alguseks on ta väljakujunenud kunstnik. Sellest perioodist tuntakse Võerahansut ennekõike Saaremaa-tsükli järgi, kus ta käis Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsiooni koosseisus joonistajana, kuid kus alustas ka maalimist. 1935. aasta juuni-juuli kogumisretkel käis ta koos etnoloog Gustav Ränga ja üliõpilase Osvald Vaikma-Benderiga. Saaremaa-ainelised teosed on Johannes Võerahansu loomingu kahtlemata silmapaistvaim osa. Pärast 1940. aastat süvenesid mitmed iseloomulikud suunad Võerahansu loomingus: käekiri muutus lihtsamaks, elulisemaks, rangemaks, maalid põhinesid aga sageli mingil kindlal teemal (nt turbalõikus, pimedad, kartulivõtmine, karjused jms).

Talle ebatüüpilise suurteosena maalis Võerahansu 1947. aastal koos Elmar Kitse ja Aleksander Vardiga esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutava pannoo, kus tema teha oli vaade Tartu tähetornile. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia Tartu osakonna Riia tänav 12 maja jaoks loodud teos võeti mõne aasta pärast siiski maha ning jäi seisma Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi arhiivi. Uuesti pandi see välja alles 2014. aastal Eesti Rahva Muuseumis. Pannoo õnnestunuimaks osaks on Reet Mark pidanud just Võera­hansu maali, "mis on säilitanud autori maastikele omase värske ja särava käekirja", samas kui "Kitse on kammitsenud "vana gravüüri eeskuju" ja Vardit ilmselt painav hirm midagi valesti teha".

Johannes Võerahansu kunstnikukäekirja mõjutajatena on nimetatud Ants Laikmaad, Nikolai Triiki ja Kaarel Liimandit. Ta ise on tunnistanud ka Ado Vabbe mõju, ehkki Vabbe selles kahtles.

Mitmel Võerahansu teosel on olnud oluline mõju Eesti kultuuriloos. Nii inspireeris tema maal "Eesti sõdalased" väidetavalt helilooja Evald Aava esimese eesti rahvusliku ooperi "Vikerlased" (1928) loomisel. 1942. aastal Eesti kunsti ülevaatenäitusel nähtud "Karjamõisa õu" inspireeris Ants Viidaleppa minema Tartusse Võerahansu õpilaseks, tema õpilaste hulka kuulusid ka Efraim Allsalu, Lembit Saarts ja Lola Liivat. Võerahansut on nimetatud üheks silmapaistvamaks Eesti maastikumaalijaks. Tema portreedest on esile tõstetud Ira Sepa portreed 1936. aastast. Maastikumaalide tippudeks nimetab kunstiteadlane Mai Levin aga juba Võerahansu nooruses, enne Pariisi-reisi loodud "Tartu muuseumi kuulsat triot" "Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937) ja "Lambad ojal" (1938), "mille maalilises pehmuses ja tundlikkuses, maheda koloriidi nüansipeensuses ning eesti looduse ja külaelu armastav-idüllilises käsitluses avaldus juba täiesti küpselt kunstniku omapära".

Kunstiteadlase Krista Piirimäe hinnangul oli Võerahansu "üks tunnustatumaid maalipedagooge Eestis". Lola Liivat on meenutanud Võerahansu pedagoogilist stiili järgnevalt: "Tema meetod oli selline. Tal olid filosoofilised probleemid, mis olid temas mõtteid äratanud, tuli ja puistas need välja. Igaüks sai mingi jupi, ühe osa sellest jutust. Konkreetselt ta kunagi töösse ei sekkunud. Tegi korrektiivi küll, aga üsna kaudselt. See meeldis mulle väga."

1957. aastast kuni surmani elas ja töötas Võerahansu Tallinnas. Tallinnas tegi Võerahansu peamiselt söejoonistusi Saaremaa ainetel.

Isiklikku

Johannes Võerahansu esimene abikaasa oli modell Elsa Kauping, hiljem elas ta koos Asta Vaksiga. 58-aastaselt tutvus ta pianist Erna Saarega (tollal 36-aastane), kellega kaks aastat hiljem abiellus.

Kajastus trükistes ja filmis

Esimene eraldi trükisena avaldatud ülevaade Võerahansu tööst oli 1958. aastal Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis ilmunud "Johannes Võerahansu: lühike ülevaade elust ja loomingust", mille koostas Vaike Tiik. Johannes Võerahansu näituste kataloogid ilmusid Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis 1958 ja Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis 1976-1977. Võerahansu mahukaim käsitlus trükisõnas on tema õpilase Ants Viidalepa 1998. aastal ilmunud 200-leheküljeline raamat "Meister". 2016. aastal avaldas Toivo Nahkur mälestusteraamatu "Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust".

1978. aastal valmis Andres Söödil dokumentaalfilm "Johannes Võerahansu" ning 2003. aastal linastus Rein Raamatu Erna Saar-Võerahansu mälestustele tuginev dokumentaalfilm "Hansuke ilmub vahel linnuna".

Vaata ka

• Johannes Võerahansu muuseum

Kirjandus

• Vaike Tiik "J. Võerahansu personaalnäituselt" Rahva Hääl: Kirjandus ja Kunst, 27. veebruar 1958, lk 1
• Taimo Kuusik "Söejoonistused Eesti loodusest ja inimestest: J. Võerahansu 65. aasta sünnipäeva tähistav joonistuste näitus Tartus" Edasi, 14. aprill 1968
• "Johannes Võerahansule: maalikunstniku ja kunstipedagoogi 70. sünnipäevaks" Õhtuleht, 28. jaanuar 1972
• "Sõna on Johannes Võerahansul: kunstniku ja pedagoogi 70. sünnipäeva puhul" Kultuur ja Elu, nr 1, 1972, lk 55-56
• Hilja Läti "Johannes Võerahansu loomingust" Kunst: kujutava ja tarbekunsti almanahh, nr 3(53), 1978, lk 21-25
• Ants Viidalepp "Meenutades Johannes Võerahansut: "Karjamõisa õu"" Sirp ja Vasar, 7. november 1980, lk 8-9
• Ants Viidalepp "Kunsti kiirgus: mälestusi 1940-ndatest aastatest, eriti seoses Johannes Võerahansu maaliga "Karjamõisa õu"" Kunst = Art in Estonia, nr 2, 1994, lk 46-49
• Kaalu Kirme ""Meistrit" lugemas" Sirp, 5. juuni 1998, lk 6
• Tiiu Luht "Sünnikoht peab meeles: Johannes Võerahansu 100" Nädaline, 12. jaanuar 2002, lk 5
• Tiiu Luht "Käru kooli oma kunstnik" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
• Tiiu Luht "Mälestuspäev kujunes püsiväärtustest rääkimise päevaks" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
• Mai Levin "Mõeldes tagasi 28. jaanuarile" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 6

Välislingid

• Johannes Võerahansu teoseid Enn Kunila kunstikogus
• Johannes Võerahansu teoseid Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogus
• Johannes Võerahansu ja Karl Pärsimägi Pariisis (1930-1940) Ajapaik / Eesti Kunstimuuseum
• 1151 Johannes Võerahansu (1902-1980) haud kultuurimälestiste riiklikus registris
• Johannes Võerahansu loomingu näitus Eesti Raadio, 13.10.1976 (helifail)
• Mart Lepp Johannes Võerahansu - õpilane ja õpetaja Eesti Päevaleht, 30. juuli 1997
• Krista Piirimäe Johannes Võerahansu Tartu Kunstimuuseumis Sirp, 1. august 1997, lk 19
• Mai Levin "Võerahansu kärajad Tõnumaal" Sirp, 8. veebruar 2002, lk 27
• Mai Levin Vanu fotosid vaadates Sirp, 15. veebruar 2002, lk 10 (Voldemar Elleri tehtud fotod Karl Pärsimäest ja Johannes Võerahansust Pariisis 1939. aasta kevadel)
• Mart Sander "Võerahansu oli mees, kes ei kavatsenudki abielluda." Õhtuleht, 13. september 2012
• Liisi Aibel VÕERAHANSU, Johannes. Eesti sõdalased Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi maaligalerii, 2013
• Päikselisi pildikesi Johannes Võerahansust, Ly Lestbergi intervjuu Erna Saar-Võerahansuga, Kultuur ja Elu, 2013
• Johannes Võerahansu söejoonistused Kuressaare Raegaleriis Sirp, 7. mai 2014
• Reet Mark Näitusevaikuses kostab pannoolt kaugete aegade kõla Tartu Postimees, 5. juuli 2014
• Aare Pilv Viidalepp Võerahansu maalist, 14. veebruar 2015
• Aare Pilv Johannes Võerahansu "Maastik hanedega" (1938), 10. veebruar 2015
• Tiina Tael Kunstnik Johannes Võerahansu ja etnoloog Gustav Ränk Saaremaal Saarte Hääl, 6. veebruar 2017
• Vilja Kohler Maaliotsinguil tuli kapi tagant välja üllatus Tartu Postimees, 25. mai 2017
• Kevadoksjoni kunstikild: Johannes Võerahansu, Haus Galerii, 25. aprill 2018